2. juunil toimus Lihula noortemajas Lihula noortele ja nende vanematele suunatud sündmus, mis kandis nime “Kuula last!” ning mille peamine eesmärk oli aidata kaasa noorte hääle võimendamisele kogukonnas.
Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala üliõpilased Eliise Tiidussalu ja Kristina Kukk, kes korraldasid sündmust kogukonna- ja vabatahtliku töö õppeaine raames, andsid varasemalt lubaduse, et kõik noorte mõtted jõuavad avalikkuse ette, sealhulgas saadetakse neid ka Lihula Gümnaasiumi ning Lääneranna Vallavalitsusele lootuses, et noorte arvamusi võetakse kuulda.
Kuivõrd osaluskohvikus peetud arutelude tulemused on pikad ning põhjalikud, otsustasid korraldajad avaldada need kolme eri artiklina, millest viimane on nüüd lugejate ees.
Osaluskohviku arutelus “Millised on maapiirkonna hariduselu võlud ja valud?” osales kokku 11 noort, kes olid jagatud kahte gruppi. Küsimused, mida arutelujuht Triin Laas-Õige neile esitas, olid eeskätt seotud Lihulaga Gümnaasiumiga, kuid hõlmasid ka haridust üldisemalt.
Lihula Gümnaasiumi kohta jagus noortel nii kiidusõnu kui ka kriitikat. Valla ainsat keskkooli peavad noored väikeseks ning selle plussina tuuakse välja pealinna haridusasutustega võrreldes pisemaid klasse, kus õpetajal on aega suhelda õpilastega. “Kuna suhtlus on rohkem üks ühele ja tegevusi on rohkem, on vähem noori kes “ei viitsi” õppetööst osa võtta,” avaldas arvamust üks osalejatest. Lisaks eelmainitule väärtustavad noored seda, et koolis on kõik tuttavad ja suhtlus on selle võrra kergem ning turvalisem, mis omakorda soodustab kohapeale jäämist.
Noorte arvates on maakoolidel rohkem tegevusi, mis on füüsilised ja annavad rohkesti kogemusi ning mida linnas ei oleks võimalik teha. “Suur pluss “linnakate” ees, kes ei tea ega julge asju teha, sest nende eest tehakse asju ära,” tõdes üks osalejatest. “Kuna maal on vähem noori, siis on ka maksumus ringidel väiksem. Tänu sellele on ka noored peale hakkavamad,” lisas teine. Rõõmu teeb noortele ka see, et koolis pooldatakse nende omaalgatust ning on loodud laiapõhjaline valik erinevatest vaba aja tegevustest.
Rääkides huvitegevusest on aga paratamatu, et jõutakse transpordini. Just selles osas olid noored pisut kriitilised, mis on ka mõistetav: kui buss käib kaks korda päevas, on keeruline osaleda huviringides või -tegevustes, eriti nendes, mis algavad õhtustel aegadel. “Huvitegevuse valikuid on piisavalt, aga võiks olla natuke rohkem kodu lähedal ning transpordi võimalused võiksid olla suuremad,” ütles üks osalejatest.
Nagu varem sai mainitud, oli noortel jagada ka kriitikat. Aruteludes osalenud tõid välja, et nende arvates on Lihula Gümnaasiumi mõningate õpetajate säde kadunud. “Tehakse tööd, sest see on töö, aga on ka õpetajaid, kes on vägevad ja näevad laste õpetamise nimel vaeva,” ütles üks noortest. Lisaks toodi teemaks onupojapoliitika ehk noorte silmis olukord, kus õpetajad panevad hindeid nägude järgi. Mainiti ka seda, et järelvastamise reeglid võiksid olla võrdsed kõigile: “Halba hinnet peaks saama järgi teha kahe nädala jooksul, aga mitte nii, et vastama lähed siis, kui trimestri hinnet on vaja parandada.”
On rumal arvata, et õpilased ei pane tähele seda, mis täiskasvanute vahel toimub. Nad näevad ja tunnetavad õpetajate omavahelisi tülisid, kuid ei taha tegeleda täiskasvanute probleemidega. “Õpetajatevahelised probleemid ja vaidlused jäägu nende vahele. Lapsed ei tohiks kannatada,” ütles arutelus osalenud noor. “Lastega keskkond peaks olema apoliitiline ja mitte neid kahjustav. Personaalse elu probleemid peavad jääma klassist aga ka trennist välja,” lisas teine.
Probleeme, mida noored välja tõid, oli teisigi: koolijuhi puudumine, halb koolitoit aga ka veipimine WC-des. Viimase osas märgiti ära ka see, et kohati ei julge kooli juhtkond probleemi justkui tunnistada ning tegeleb selle kinni mätsimisega, peaasi, et kooli maine oleks hea. Rääkides vaimsest tervisest tõdeti, et noored ei usalda koolipsühholoogi ning tunnevad puudust inimesest, kes päriselt kuulaks õpilasi: “Koolis peab olema isik, keda saavad kõik usaldada ning kellega suheldes jäävad jutud nelja seina vahele. Isik kellega on õpilastel mugav.”
Viimase kriitikanoolena toodi välja, et probleemide tekkimisel tuleb nendega ka lahendada. “Peab kuulama võrdselt kõigi tagasisidet, sest kõigi hääl loeb. Ainult ühe osapoole kuulamine toob kaasa veel rohkem konflikte,” ütles üks osalejatest. Ühtlasi soovivad noored, et õpetajad tegeleksid klassisiseste probleemide lahendamistega ning tõid välja, et ühine tegevus muudab asjad paremaks.
Rõõm on tõdeda, et lisaks kriitikale julgesid noored tuua välja ka muudatusettepanekuid. Ühise arutelu tulemusena tõdeti, et paljud gümnasistid ei ole 12. klassi lõpuks teadlikud, kuhu ja mida tahaksid nad minna õppima. See on ka põhjus, miks noorte arvates peaks neile rääkima karjäärivõimalustest ja hoolima nende soovidest. “Kui noorega ei tegeleta siis nad “vajuvad ära” ning nende motivatsioon langeb nulli,” tõdes üks osalenutest. Motivatsioonist rääkides toodi samuti välja, et viimase kadumine võib olla seotud eelmainitud karjäärivõimaluste tutvustamisega. Nimelt usuvad noored, et kui gümnaasiumi lõpus tehakse vale valik, on oht kaotada huvi edasi õppimise vastu ja nii võib juhtuda, et lõpetatakse tööl, mis tegelikult ei too rõõmu.
Arutelus osalenud panid täiskasvanutele südamele, et nad kaasaksid noori otsustusprotsessidesse. “Selleks, et koolis toimuksid muutused, peavad arvamused jõudma koolijuhini. Sobiva lahenduseni peame jõudma kõik koos,” ütles üks noortest. “Ise midagi algatada on noorte jaoks tähtis ja vajalik,” lisas teine.
Lõpetuseks nentisid noored, et iga arvamuste erisus on igati aktsepteeritav, kuid neile ei meeldi laimamine. “Mõni ütleb, et Lihula kool on jama, aga nii see ei ole. Igaühel on oma arvamus ja see on normaalne. Samas ei ole kooli avalik halvustamine hea,” tõdesid osalejad.
