2. juunil toimus Lihula noortemajas Lihula noortele ja nende vanematele suunatud sündmus, mis kandis nime “Kuula last!” ning mille peamine eesmärk oli aidata kaasa noorte hääle võimendamisele kogukonnas.
Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala üliõpilased Eliise Tiidussalu ja Kristina Kukk, kes korraldasid sündmust kogukonna- ja vabatahtliku töö õppeaine raames, andsid varasemalt lubaduse, et kõik noorte mõtted jõuavad avalikkuse ette, sealhulgas saadetakse neid ka Lihula Gümnaasiumi ning Lääneranna Vallavalitsusele lootuses, et noorte arvamusi võetakse kuulda.
Kuivõrd osaluskohvikus peetud arutelude tulemused on pikad ning põhjalikud, otsustasid korraldajad avaldada need kolme eri artiklina, millest esimene on nüüd lugejate ees.
Osaluskohviku arutelus “Noored ja veip – kas uus mood või appikarje?” osalenud 11 noort olid jagatud kahte gruppi. Selle arutelu eesmärk oli koguda noorte mõtteid sellest, kas ja kuidas võidelda eeskätt nikotiini sisaldavate toodete levikuga kooliõpilaste seas ning saada tunnetust, kui suure probleemina noored ise seda näevad.
Peab tõdema, et arvamus sellest, kui suur probleem koolilaste veipimine tänapäeval üldse on, jagunes pooleks. Ühes asjas jõuti siiski üksmeelele, et valdavalt tehakse seda seetõttu, et keelatud vili on magus. “Keelatud ainete tarvitamine tekitab adrenaliini: kas jään vahele või mitte?” Väide, et noored alustavad veipimisega kamba survel väga suurt toetust ei leidnud – sellega oli nõus vaid mõni üksik osaleja. Pigem jõuti koduse kasvatuse ning isikliku eeskujuni. “Karmid vanemad kasvatavad sneaky’sid noori, kes tahavad iga hinna eest seda, mis on neile keelatud,” ütles üks osalejatest.
Küsimusele, kas veipimine võib olla ka appikarje, vastas nii mõnigi noor jaatavalt: “Kindlasti võib mõni noor teha seda seetõttu, et saada vanematelt mingitki tähelepanu, olgu see kasvõi negatiivne.”
Probleemiga tegelemise osas jõuti valdava üksmeeleni, et suitsetamine ja veipimine ei ole ikka noortepärane asi, mida teha. Samas konstateeriti, et vanusega muututakse mõistlikumaks: “Siis saad aru, et see on halb.”
Noorte arvamus ühtis selles, et koolil üksinda on keeruline selle probleemiga võidelda. “Õpetajad võivad ju WC-de ees passida, aga lõpuks lähevad noored nurga taha seda tegema ning see ei ole ka lahendus,” ütlesid noored kui ühest suust ning tõdesid, et ilmselt ongi lahendus selles, et riik võiks kaaluda alkoholi ja tubakatoodete müügi keelustamist toidupoodides. Nimelt on nende arvates Eestis nii alkohol kui tubakatooted liialt kergesti kättesaadavad: “Paljud noored teavad, et Lihula “Meie” poes praktiliselt ei kontrollita dokumente ning suitsude ja alkoholi kättesaamine seal on eriti lihtne,” väitis üks osalejatest. “Rootsis on terve suure Stockholmi peale vaid 3 poodi, kus saab selliseid tooteid osta. Tavalistes toidupoodides alkoholi ega tubakatooteid ei leiagi,” tõdes teine. “Kui ma saan kõiki asju ühest kohast kätte saada, siis see (veipimine – K.K.) ongi easy (lihtne – ingl.k), aga kui ma pean ca kolme kilomeetri kaugusele sõitma, siis ma juba enam ei lähe,” kinnitas kolmas. Ühes olid noored üksmeelel – keelamine ei toimi.
Külma dušina mõjus noorte sõnum, et rahaaplad täiskasvanud kasutavad neid teenimise eesmärgil ära. “Alla 14-aastane on seaduse eest kaitstud ehk ainus, mida talle saab teha, on kutsuda politseisse ja noomida,” ütles üks noor ning lisas, et see loob soodsa pinnase äri tegemiseks.
Küsimusele, kas ka noored ise saavad midagi ära teha, vastas üks osalejatest nii: “Mina olen küll ühel lapsel võtnud veibi ära ning selgitanud, et see pole asi, mida tema vanuses tohiks teha.” Erinevate kampaaniate (nt. “Septembris ei joo”) mõjusse noored ei usu ning nendivad, et efekt on ajutine ja kestab seni kuni üleskutse ise.
Ideid, kuidas veipimisega võidelda tuli teisigi: trahvida noori ning jätta nõue noorele täitmiseks, kui ta saab täisealiseks või hoopis kaotada ära vanusepiirang, et ei tekiks keelatud vilja efekti. “Senikaua, kuni on illegaalseid aineid, senikaua neid ka tehakse.” Juttu tehti ka asendustegevustest nagu sportimine ja huvitegevus – mida mitmekesisemad võimalused, seda vähem on noortel aega, et veipimisega tegeleda.
