2. juunil toimus Lihula noortemajas Lihula noortele ja nende vanematele suunatud sündmus, mis kandis nime “Kuula last!” ning mille peamine eesmärk oli aidata kaasa noorte hääle võimendamisele kogukonnas.
Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala üliõpilased Eliise Tiidussalu ja Kristina Kukk, kes korraldasid sündmust kogukonna- ja vabatahtliku töö õppeaine raames, andsid varasemalt lubaduse, et kõik noorte mõtted jõuavad avalikkuse ette, sealhulgas saadetakse neid ka Lihula Gümnaasiumi ning Lääneranna Vallavalitsusele lootuses, et noorte arvamusi võetakse kuulda.
Kuivõrd osaluskohvikus peetud arutelude tulemused on pikad ning põhjalikud, otsustasid korraldajad avaldada need kolme eri artiklina, millest teine on nüüd lugejate ees.
Osaluskohviku arutelus “Kas tulevik on maal või linnas?” osales kokku 11 noort, kes olid jagatud kolme gruppi. Küsimused, mida arutelujuht Mirjam Pikkmets neile esitas, olid eeskätt seotud Lihulaga, kuid vastaja soovil võis ta seda laiendada kogu vallale.
“Mis sulle Lihula juures meeldib?”
Noored tõid välja, et Lihula on väikelinn, mis on rahulik ja vaikne, kus pole sõidumüra ning on hea joogivesi ja huvitav maastik. Äramärkimist leidis ka see, et Lihulas on hea kogukond ja tuttavad inimesed ning kõik esmavajalikud asjad käe-jala juures.
Eraldi toodi välja, et Lihula on üldjuhul turvaline koht, kuid vahel satub sinna võõraid, kes tarbivad avalikes kohtades alkoholi ja häirivad avalikku korda. Noorte hinnangul on joodikuid eriti palju just suviti ning enamasti tulevad nad teistest linnadest sealhulgas Pärnust.
“Mis on maal elamise juures oluline?”
Maal elamise juures on noorte arvates oluline teede korrashoid, looduslähedus, töökohtade olemasolu (sealhulgas võimalused noortele), samuti mitmekesine meelelahutus aga ka inimesed. Oluliseks peetakse ka seda, et teenused oleksid käe-jala juures.
“Mis võiks Lihulas olla parem?”
Noorte arvates on Lihulas vähe vaba aja veetmise võimalusi, sealhulgas õhtuseid tegevusi aga ka üritusi. Ühe kitsaskohana toodi välja, et talvel on tegevusi vähem, kui suvel jällegi nii palju, et igale poole ei jõuta, lisaks toimuvad mitmed sündmused samal ajal, mis tähendab, et eri piirkonnad konkureerivad omavahel. Noorte arvates võiks valla sünnipäev aga ka teised omavalitsuse sündmused olla suuremad ning avalikumad.
Arutelu käigus selgusid ka mõned huviringid, millest noored tunnevad puudust: male, rulluisutamine ja ujumine. Sportlike harrastuste juures märgiti ära, et uute laudteede ja matkaradade loomine aitaks hoida head suhet loodusega. Eraldi toodi välja, et kuigi mõisamäelt jalutatakse läbi, ei ole see koht väga kutsuv, samuti vajab korrastamist Lihula korvpalliplats, mille vahetus-läheduses on palju prügi.
Eks muutuste loomine algab ikka meist endist, kuid ühe noore sõnul peavad teised inimesed teda imelikuks kui ta prügi korjab.
Eraldi märgiti ära teede seisukorda ning nenditi, et kuigi rattaga on liikumine mugav, siis näiteks tõukerattaga saab sõita vaid Narma juures, kus on uus asfalt.
Probleemkohtadena toodi välja tühjana seisvad majad, kus seltskonnad (sealhulgas võõrad inimesed) oma aega veedavad. Äramärkimist leidis ka kehv transpordiühendus. Kuigi Lihulas on olemas moodne 4K kino, käiakse kohapeal vaatamas harva. Lapsed, kes elavad linnapiirist väljas ei jõua sinna tihti just kehva transpordiühenduse tõttu: viimane buss lahkub Lihulast enne kella 18, samas kui kinoseanss siis alles algab. Siiski märkisid noored, et sõpradega koos suuremas linnas käimine pakub neile lõbu.
Parendusettepanekuid tehes tõid vanuselt nooremad osalejad välja, et Lihula noortemaja võiks asuda kas kooliga samas hoones või sellele lähemal ning nenditi, et just vahemaa koolist on see, mille tõttu käiakse pigem raamatukogus, veedetakse aega korvpalliplatsil või bussijaamas. Nemad soovisid ka seda, et noortemajas võiks olla rohkem tegevusi, et nendega koos mängitaks laua- ja videomänge või kulli ning nad ei peaks terve päeva kodus olema. Vanemad noortemaja külastajad leidsid aga, et selle kaugus koolist on hea ning tekitab piisava erinevuse kahe vahel, lisaks ei saa õpetajad selle tegevustesse sekkuda.
Huvitava ideedena tõid noored välja, et Lihulas võiks olla toidukuller. Samuti soovitakse, et linnas oleks rohkem elanikke.
“Milline võiks olla Lihula kolme aasta pärast?”
Rääkides lähitulevikust tõid noored välja, et linnas võiks olla rohkem tegevusi, paremad ostlemisvõimalused, kaunis haljastus koos erinevate kujunduselementidega. Samuti unistavad noored ujulast, lõbustuspargist ja airsofti väljakust.
“Kas ja kuidas Lihulas noori kaasatakse?”
Arutelus osalenute arvates on noorte kaasamisega lood nii ja naa. Noortemajas on sellega kõik hästi: toimuvad maailmakoristuspäevad, Erasmus+, erinevad omaalgatused. Samuti on noortel võimalus pöörduda noortekeskuse juhi või töötajate poole, keda usaldatakse ning kes teavad kõige enam nende elust. Koolis on usaldusisikuks vaid klassijuhataja või mõni õpetaja, kellega on hea läbisaamine. Noored ise toovad välja, et rääkida saab ka näiteringis ja ilmselt ka koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogiga, kuid viimase kahe puhul on küsimus usalduses ning seda paraku ei ole. Veel nenditi, et koolis käib näiline kaasamine: kogutakse sisendit ning kuulatakse arvamust, kuid sellega ei arvestata ja tihti antud ideed ei realiseeru.
“Millised on su edasised plaanid?”
Nii mõnigi arutelus osalenud noor avaldas soovi peale keskkooli kindlasti edasi õppima minna. Kuigi Lihulas ei ole väga palju töövõimalusi ei soovita pikalt suurlinna elama jääda, vaid tahetakse tulla maale tagasi ning ollakse juba valmis töökohtade tõttu eraldi sõite ette võtma. Peamiselt on tagasipöördumise soovid seotud mälestuste, pere aga ka tuttavatega.
Selge on see, et kõiki noori ühe mütsi alla ei pane ning mõni näeb oma tulevikku siiski välismaal.
Peamised põhjused, miks noorte arvates võiks Lihulasse või selle ümbrusesse jääda, on rahu, vaikus ja turvalisus.
“Lihula kooli võlud ja valud”
Kuigi koolitemaatikat käsitleti täpsemalt Triin Laas-Õige juhitud arutelus “Millised on maapiirkonna hariduselu võlud ja valud?”, tuli sellest juttu ka elu maal puudutavas arutelus.
Noorte arvates on Lihula koolis palju toredaid kaaslasi ning nad väga tahaksid uut koolimaja, sest osad klassiruumid olid vahepeal varisemisohtlikud. Siiski leiadsid noored, et lisaks uuele hoonele, on koolis vaja tegeleda ka personaliga. Nad heitsid ette, et õpetajate seas on neid, kes ei naudi oma tööd või on suisa laisad. Kuna nii mõnigi pedagoog on varasemalt õpetanud ka tänaseid lapsevanemaid, ollakse kinni perekonnaliikmetes ning ei võeta õpilasi kui indiviide. Noorte sõnul tunnetavad nad, et koolis on palju konflikte: vanemad olijad (õpetajad – K.K) kritiseerivad nooremaid, samuti räägitakse teisi taga.
Õpetajad ei ole aga ainsad, kelle osas on noored kriitilised. Varasemalt oli juba mainitud, et noortel puudub usaldus koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi vastu. Peamiseks põhjuseks toodi anonüümsuse puudumist. “Psühholoog tuleb küsima õpilaste käest, kas see õpilane on koolis,” konstateeris üks osalejatest ning lisas, et sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi asemel võiks koolis olla noorsootöötajad, kellega saaks rääkida. Noortele ei meeldi ka see, et tihti puudub täiskasvanutel kuulamisoskus ning selmet lahendada nende probleeme, hakatakse rääkima enda omadest. “Vanemad inimesed ei kuula. Nad hakkavad rääkima, kuidas nende ajal asi oli.” Siiski peab tõdema, et vaatamata levinud arvamusele, et noorte vaimne tervis on väga halb, ütlesid noored ise, et nii dramaatiline see seis ei ole, samas päris heaks ei saa seda nende arvates nimetada.
Lisaks eelmainitule teeb noortele tuska ka see, et koolis on kohustuslikud kursused, mis on tunniplaanis ent peaksid olema tegelikkuses valikained. Samuti ei ole koolis loodud eritingimusi laktoositalumatutele ning kui kokalt uurida lisainfot, kas näiteks puder on keedetud vee või piimaga, saab lisaks nähvamisele ka väga halva suhtumise osaliseks.
Küsimusele, miks noored jäid gümnaasiumisse, toodi välja mitmeid põhjusi, nende hulgas vanemate vastumeelsust kooli vahetamisele, samuti huvid, hobid, arenguvõimalused ning viimasena sõbrad-tuttavad ja lähedased.
Soovide juurde tagasi tulles märgiti, et koolis võiksid olla veeautomaadid, lift, head ja toredad õpetajad ning toimivad valikkursused, sest kuigi viimased on nimekirjas justkui olemas, on reaalsus see, et neid ei toimu.
