Meie selle hooaja teine Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlik Elisabeth on pärit Saksamaalt Pirnast, väikesest ajaloolisest linnast, mida ümbritseb imekaunis loodus. Elisabeth on oma kodus võõrustanud vahetusõpilasi mitmest riigist ning näinud, kui palju võib üks välismaal veedetud aasta noorele inimesele anda. Nüüd on tema enda kord avastada uut riiki, kultuuri ja inimesi. Oma loos räägib ta kodukandist, esimestest tähelepanekutest meie noortetubades ning sellest, millise kokkuleppe nad Liselottega tegid, et Eestis veedetud aastast võimalikult palju osa saada.
Hei!
Minu nimi on Elisabeth ja olen kogu oma elu elanud Saksamaal Pirnas, meie helerohelises liivakivimajas. Sellest ajast peale, kui mu vanemad õed ja vend ülikooli õppima minnes teistesse linnadesse kolisid, oleme seal elanud kolmekesi: mina ja mu vanemad. Pirna on tõeliselt ilus linn, kus elab umbes 40 000 inimest. Seal on armas ajalooline vanalinn ja palju väikeseid poode. Pirnat kutsutakse ka „Saksi Šveitsi väravaks“, sest just meie kodukandi juures asuvad Elbe liivakivimäestiku esimesed liivakivimoodustised.
Kuigi meie kodukant sobib suurepäraselt matkamiseks ja kaljuronimiseks, teeme me ise neid asju üsna harva, tavaliselt ainult siis, kui meil on külalised. Kui nii kaunis loodus on kogu aeg otse koduukse ees, hakkad seda lõpuks iseenesestmõistetavana võtma.
Ometi on meil olnud võimalus oma kodukanti uuesti avastada tänu kolmele vahetusõpilasele, keda oleme oma peres võõrustanud. Minu esimene vahetusvend oli Argentinast, seejärel elas meie juures vahetusõde Ameerika Ühendriikidest ning 2024. aastal tuli meie perre aastaks üks õpilane Türgist.
Koos nendega avastasime oma kodukanti uuesti ja nägime paljusid tuttavaid paiku hoopis teise pilguga. Minu kolmele vahetusõele ja -vennale avas Saksamaal veedetud aeg ka täiesti uusi tulevikuvõimalusi. Nüüd räägivad nad soravalt saksa keelt, on leidnud Saksamaalt sõpru ning viinud koju kaasa hulga uusi kogemusi.
Olles oma silmaga näinud, kui suurt mõju võib üks välismaal veedetud aasta inimesele avaldada, ootan suure põnevusega, mis mind ja Liselottet ees ootab. Ootan võimalust tutvuda Eesti kultuuriga, avastada siinset loodust ning õppida rohkem tundma noortekeskustes tehtavat tööd.
Seni on kõik tundunud üllatavalt tuttavlik. Ka minu kooliklassis Saksamaal armastati kulli mängida ja joonistada. Hiljem, gümnaasiumis, püüdsid kõik igal vahetunnil mängus Among Us välja selgitada, kes on petis.
Ja kui siin tundub populaarne olevat Roblox, siis meie olime pigem Hay Day põlvkond.
Pärast kooli läksid aga kõik lihtsalt koju. Nii et peale mõne väikese erinevuse tundub tegelikult päris palju asju tuttavana.
Just sellepärast on minu arvates väga tore, et siin on olemas noortekeskused, kus saab kohtuda teiste omavanustega, ilma et peaks end millegi kindlaga pikemaks ajaks siduma.
Ootan huviga, milliseid sarnasusi ja erinevusi meie kultuuride vahel ma veel märkan.
Et sellest aastast võimalikult palju saada, tahan olla avatud nii paljudele uutele kogemustele kui võimalik.
Seetõttu tegime Liselottega kokkuleppe: me ei veeda tervet nädalavahetust lihtsalt oma Lihula korteris logeledes ja mitte midagi tehes!
Näiteks eelmisel pühapäeval sõitsime Pärnu randa, käisime Lidlis tofuvarusid täiendamas ja ostsime mulle talvesaapad.
Eks näis, kui hästi meil õnnestub sellest plaanist kinni pidada ja mida ma sellest tekstist arvan 2027. aasta juuni lõpus, kui Saksamaale tagasi sõidan.
Huvitav, millise pilguga ma siis oma kodumaad näen? 🙂
Lisame ka originaal teksti:
Heyy, my name Elisabeth and I have lived in our light green sandstone house in Pirna for my entire life. Ever since my older sisters and my brother moved to other cities for university, it has just been my parents and me living there. Pirna is a truly beautiful town with around 40,000 inhabitants, a lovely historic center, and lots of small shops. It is also known as the “Gateway to Saxon Switzerland” because the very first sandstone formations of the Elbe Sandstone Mountains are located right where we live. Although the area is perfect for hiking and climbing, we hardly ever do either unless we have visitors. When you have such beautiful nature right on your doorstep, you eventually start taking it for granted. However, we also got the chance to rediscover our hometown by hosting three exchange students. My first host brother was from Argentina, then I had a host sister from the USA, and in 2024, a student from Turkey came to live with us for a year. Together with them, we rediscovered our region and saw many familiar places from different perspectives. For my three host siblings, their time in Germany also opened up completely new perspectives for the future. They now speak fluent German, made friends in Germany, and took many new experiences back home with them. Having seen firsthand how impactful a year abroad can be, I am very excited about what lies ahead for Liselotte and me. I am looking forward to getting to know Estonian culture, exploring the landscape, and learning more about the work done in the youth centers. So far, everything still feels surprisingly familiar. In my school class in Germany, people also loved playing tag and drawing. Later, in high school, everyone tried to figure out who the imposter was in Among Us during every break. And while Roblox seems to be the game here, we were more of a Hay Day generation. After school, though, everyone just went home. So, apart from a few small differences, a lot of things actually feel pretty familiar. That is why I think it is really cool that these youth centers exist here, where you can meet other people your age without any big commitment. I am excited to see what other similarities and differences between our cultures I will notice. To get as much out of this year as possible, I want to stay open to as many new experiences as I can. Liselotte and I have therefore made a deal: we won’t spend an entire weekend just chilling in our flat in Lihula and doing nothing. Last Sunday, for example, we drove to the beach in Pärnu, went to Lidl to stock up on tofu, and bought some winter boots for me. Let’s see how well we manage to stick to this plan and what I will think about this text at the end of June 2027, when I travel back to Germany. I wonder through what eyes I will see my home country then :)
Autor: Elisabeth, Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlik
