Karmen Pikkmets
Lääneranna noortevolikogu esimees
Noortetoimetus
Viimased kaks kuud kestnud eriolukord on tänaseks läbi, misõttu leian, et on õige aeg vaadata tagasi toimunule. Eriolukord õpetas meid palju ning andis ideid, mida võiks tulevikus edasi kanda. Siiski lisaks välja tulnud kohaliku süsteemi tugevustele, joonistusid välja ka süsteemi kitsaskohad. Eelneva kahe kuu jooksul pole ükski otsustaja adresseerinud, kui oluline on sellises olukorras noortele ja nende heaolule tähelepanu pööramine, või kuidas oleks saanud neid kaasata eriolukorra lahendamisel.
1. juunil on lastekaitsepäev – päev, mille eesmärk on juhtida tähelepanu laste heaolule, õigustele ja lastekaitse tööle laiemalt. Usun, et sel aastal vajavad lapsed ja noored varasemast suuremat toetust. Eriolukorra järgselt on meie ühiskonna noorimad liikmed ärevil ja väsinud. Koduseinte vahel on veedetud kaks väga pikaks veninud kuud, nägemata sõpru ning tuttavaid. Eriolukord on noorte vaimse tervise proovile pannud ning tulevikus näen suurt vajadust noorte jaoks olemas olla, neid mõista ja toetada.
Meie ühiskonnas leidub ka noori, kelle jaoks peale kooli toimunud huviringid, veedetud aeg sõpradega, avatud noortemaja või abivalmis noorsootöötaja on pakkunud tuge ja vaheldust probleemsest koduskeskkonnast. Veetes eriolukorra ajal kõik päevad kodurežiimil, on noored pidanud toime tulema nii enda mõtete ja stressiga kui ka ootamatute olukordadega koduseinte vahel. Mitmetes Eesti peredes leiab aset nii füüsiline kui vaimne vägivald, alkoholism, narkomaania või lihtsalt hoolimatus laste vastu. Sellised perekonnad vajavad erilist tähelepanu just distantsõppe järgsel ajal. Tulles välja nii keerulisest olukorrast, peame tõdema, et noorte vaimne tervis nõuab teravdatud tähelepanu.
Kuidas suudab meie heaoluriik tagada noorte turvalisuse, kui noorsootöö valdkonda ei rahastata piisavalt? Eriolukorra jooksul on pidanud nii noorsootöötajad, noortemajad, noorteorganisatsioonid, koolid kui ka õpetajad tegema rohkem kaugtööd, et hoida noori tegevuses. Noorsootöötajad, kes on varasemalt olnud tugiisikuks noortele, on sunnitud hoidma noortega usaldusväärset sidet läbi virtuaalmaailma või ajapuuduse tõttu jätma nad täiesti omapäi, sest lisaressursse noorsootöö jaoks määratud ei ole. Me ei saa loota, et noorsootöötaja jätaks oma pere ja eraelu ning teeks palgata ületunde. Ent kuidas tunneb end noor, kellelt on nüüd röövitud tema usaldusisik – inimene, kes teda aidata oskaks? Tugispetsialistide töö on väga tänuväärne ning sellele suunatud riiklik rahastus peaks suurenema.
Võimalusel tuleks kaasata probleemide lahendamise protsessi aktiivseid noori. Näen, et noortel on suur võimekus kaasa rääkida just noori puudutavates küsimustes, sealhulgas milliseid virtuaalseid tegevusi nad teha sooviksid või kuidas ikkagi disainida noortele kasutajasõbralikke keskkondi. Kaasates noori lahendamaks probleeme noorte seas, väldime oletusi ja mõistatamist. Luues näiteks ühtse turvasüsteemi, kus noortel on võimalik üksteist toetada, hoiduksime olukorrast, kus noor, kellel on mure, jääb abi ja tähelepanuta. Otsustajad peavad mõistma, et noored ise ongi lahendus.
Eelnevad kaks kuud on tõestanud noorsootöö tähtsust ühiskonnas ning näidanud, et noori, kes vajavad tuge just koduseintest väljastpoolt, on palju. Noorsootöötaja, õpetaja või mõne usaldusväärse täiskasvanu orbiidilt kadumine võib tekitada noortes palju segadust. Rakendades ideid KOOS noortega, mitte noortele, saame üheskoos astuda suure sammu tuleviku poole. Noorte kindel ja elujõuline soov muuta maailma paremaks, võib olla suurel määral inspireeriv ka täiskasvanule, kellel sageli ei ole enam usku ja soovi muutustega kaasa minna. Usaldusväärse koostöö olemasolu aitab vältida kohalikul tasandil noorte ja otsustajate vahelist võimalikku mõistmatust. Oluline on kuulata, toetada ning säilitada vastastikune austus.
