Eliise Tiidussalu
Lääneranna noortekeskuse noorsootöötaja
Toimetus
Praegune Varbla kooli huvijuht ja inimeseõpetuse õpetaja Monika Hale on tõeline särasilmne eeskuju: „Oma teekond vali südame järgi”.
Monika kodu, Koidu talu, pärineb justkui muust maailmast ja aeg kulgeb teises rütmis. Siinses kodukootud ja oma kätega loodud pesas on hubane ning soe olemine ja tundub, et päike paistab siin küll iga päev. Monika enda lugu ja olemine on siiras, tähendusrikas ja mõtlemapanev.
Pärit on Monika Raplamaalt ja 2001. aastal lõpetas ta Kuressaare Ametikooli turismi erialal. Kui Monika käest uurida, kuidas ta Varbla kanti sattus, ta vaid muigab ning selgitab, et isa elas tal Ruhnus, sugulased on Pärnus ning siinse talu ostis ta just seetõttu, et olla keskpunktis, mere ääres.
Peale õpingute lõppu hoopiski Inglismaale kolides sai ta aru, et juhuseid ei ole olemas ja et elu võib olla üks paras seiklus.
„Sellega oli üks pull lugu, valiti, kes lõpetajatest saavad Iirimaale, aga kuna minul oli saksa keel ja sotsioloogia vastamata, ei pandud mind nimekirja isegi mitte tänu sellele, et mu inglise keel klassi parim oli,“ selgitab Monika, „inglise keele õpetaja utsitas mind siis tagant, et kui võlgu olevad ained ära vastan, saadab ta mind Inglismaale, ja nii juhtuski.”
Elu Inglismaal
Kõigepealt asus Monika tööle hotelli vastuvõttu Põhja Inglismaal, millest sai alguse tema ligi 16 aastat kestnud elu võõrsil.
„Algus oli muidugi raske ja keel hoopis teistsugune sellest, mida koolis olime õppinud, eks pikapeale harjus ära ja tagasi Eestisse tulles oli ikka tunne, et tahaks tagasi,“ meenutab Monika.
Elu Inglismaal oli huvitav ja inspireerivaid lugusid tal jagub. Monika enda jaoks toimus suurim muutus tema elus siis, kui tekkis juba oma pere, mis loksutas paika peamised väärtused- kas töötada pikad päevad hotellis või püüelda unistuste poole, kui tegelikult unistas Monika avada enda poe.
„Müüsin maha veel oma Harley Davidsoni ja minu esimene pood kandis nime Gift shop on the corner, mille all tänaval seisis kiri „vaata nüüd üles”,” kirjeldab Monika.
Monika on tõeline elus edasi liikuja ning peale esimese poe avamist sattus ta järgmise valiku ette- kas jääda sama koha peale paigale või elada elu, mis oleks tõeline seiklus. Seikluste kasuks otsustades kolis ta oma senise poe edasi suuremasse poodi, teise tänava otsa.
Monika on Inglismaal pidanud oma poodi lausa kolmes kohas. Lisaks tavapärasele korraldas ta erinevaid töötubasid, tegi mööblit, õpetas, kuidas mööblit polsterdada ja kui sündis tema tütar, Elsa, hakkas Monika tegelema ka vaiksemate töödega. Selleks, et tütar saaks rahulikult magada hakkas ta tegema puidu maale, kasutama erinevaid värvitehnikaid ning nii sattusid tema tööd ka poe riiulitele. Tema kunstiteosed torkasid aga silma ka külastajatele, kes tööde vastu huvi tundsid ning see pani Monikat veelgi enam kunstiga tegelema. Omakorda kujunes välja tema isiklik bränd ja omalooming- Moostuudio.
Moostuudio ja tagasi kodumaale
„Moostuudio tuleneb just sellest, et inimesed hakkasid mind Monika asemel ikka Moo-ks kutsuma ning nii saigi ka minu brändi nimeks Moostuudio,” täiendab Monika.
Monika usub, et juhuseid ei ole olemas ja kõik juhtub põhjusega. Peale 13 aastat hotellindussektoris töötamist ja aastaid edukalt oma brändi poodi pidades, kasvas ka tema tütar ning kui Elsa oli 2,5 aastaseks saanud, kolisid nad Eestisse.
„Alguses tulin ema juurde Raplamaale, hakkasin Varblasse ostetud kodutalus käima ainult muru niitmas,” meenutab oma kodu nullist üles ehitanud Monika, „alustasime algusest, olin ehtne maanaine, trimmerdasin ja nii me siin vaikselt nokitsesime.”
Edasi avaldab Monika tänulikkust: „Ühel hetkel võttis minuga ühendust Varbla rahvamaja juhataja Anneli Lobjakas ja palus, et hakkaksin lastele huviringe korraldama. Tegin õppeaasta siin huviringe, lapsed läksid küll väga südamesse, aga kuna mul ei olnud siin rohkem tööd, läksin ikkagi tagasi Raplasse.”
Monika jaoks oli tagasi Raplasse minemine raske otsus: „Süda tilkus verd ja maja oli siin, tahtsın väga tagasi.”
Raplamaal asus Monika tööle Toosikannus, kus ta sai töötada õppeaasta lõpust kuni novembrini ning seejärel helistas talle juba Varbla kooli direktor Urmas Reinfeldt, kes Monikale huvijuhi töökohta pakkus. Muidugi võttis ta selle pakkumise vastu ja tänaseks saab tal juba teine kooliaasta Varbla koolis töötades. Lisaks huvijuhi tööle on Monika Varbla koolis ka inimeseõpetuse õpetaja ning esmaspäeviti käib ta Valtu koolis kunstiõpetuse tunde andmas, ise selle peale nalja visates: „Olen ju kaalude tähtkujust ja meil on kõiki asju kuidagi kaks, kodu kaks, töökohti kaks..”.
Lisaks tööle koolis leiab Monika aega ka kunstiga tegeleda. Monika kunstitõid võib hetkel leida Raplamaal Pargi restoranis. Eelmisel aastal oli Monikal näitus näiteks Kuressaare linnuse piiskopi eluruumides ja veel Tallinna lennujaamas. Monika enda sõnul läksid näitused edukalt: „Kuressaare näitus oli üks tore seiklus, kui keegi tahtis midagi osta, helistasid muudkui linnuses töötavad tädikesed ja tegid minu eest poole müügitööd.”
Kõik on võimalik
Monika usub, et igal inimesel on kronoloogiline ja vaimne vanus, ning need kaks ei käi alati käsikäes. „Ära vali oma teekonda selle põhjal, mida teised arvavad ja soovivad, julge valida teerada, mida sina ise südames soovid,“ sõnab ta.
Kokkuvõttes on Monikal endal kuidagi vastupidi olnud, alguses läks ta tööle, et temast saaks ärinaine, kuid lõpuks oli oluline mõista, mida ta oma unistustes päriselt soovib.
Üks vana indiaani lugu räägib, kuidas isa selgitab pojale, et igaühe sees elab kaks hunti: halb ja hea, mille peale poeg isalt küsib, kumb hunt ellu jääb, mille peale isa vastab, et see, kellel ise valime ellu jääda.
„See, millele mõtled ja millele keskendud, läheb täide,” tunnistab oktoobrikuus sündinud kunstnik, „kui sa kohe lahendust ei leia, siis lase tal olla- see tuleb ise, kui lased probleemil universumisse minna.”
„Mõtetel on tugev jõud, ole oma mõtete peremees, ütles mulle eile Siiri Sisask,” võtab Monika meie vestluse kokku.
Fotod: Eliise Tiidussalu
