Mareena Metsmaa
Varbla Kooli õpilane
Noortetoimetus
Noorsoopolitseinik on peaaegu, et tavaline politseiametnik, kes hoiab riigis korda, ainus erinevus on see, et tema töövaldkonnaks on noored.
Tekib tahtmatult küsimus, kes on need noored, kellega üks noorsoopolitseinik peamiselt kokku puutub. Noorsoopolitseil tuleb igapäevaselt ette kokkupuuteid kõigi noortega, olenemata sellest, kas on tegemist probleemse või mitte probleemse noorega. Lisaks on tema ülesanne viia läbi ennetustegevusi – pidada loenguid, osaleda laagrites ja erinevatel üritustel.
PPA’s töötab ligikaudu 5000 usinat ja kiiduväärt ametnikku, kellest väike osa on spetsialiseerunud noortevaldkonda, et anda omapoolne panus Eesti noorte heaoluks ja aidata kaasa, et noor ei satuks valele teele.
Leian, et noorsoopolitseiniku amet on väga vajalik ning tänuväärne – ta võib olla üks nendest, keda võib ühel hetkel igaüks meist vajada. Olen saanud tuge ja motivatsiooni just ühelt noorsoopolitseinikult ning innustan noori mitte oma probleemidega üksi jääma. Kui tunned, et miski on hingel ja sa ei suuda oma murele kuidagi lahendust leida, räägi sellest mõnele usaldusväärsele isikule, olgu see õpetaja, psühholoog, pereliige või noorsoopolitseinik, nende inimeste töö ja kirg on aidata meil, noortel, elus edasi liikuda.
Üheks suureks eeskujuks minu elus on noorsoopolitseinik Karmen Raud, kellelt uurisin, mida noorsoopolitseiniku töö endast täpsemalt kujutab.
Kes sa oled ja kust sa tuled, mis on see, mis just sind iseloomustab?
Ametilt olen Pärnumaa Lääneranna valla noorsoopolitseinik. Pärit olen aga Harjumaalt. Ka politseikooli ajal toimetasin praktikatel Tallinnas, kooli lõppedes tulin Pärnusse tööle ning elama. Iseennast iseloomustada ei ole lihtne, aga pean end piisavalt uudishimulikuks, et julgeda küsida küsimusi ja seeläbi jõuda probleemi tuumani.
Millal ja kuidas otsustasid, et sinust saab noorsoopolitseinik?
Noorsoopolitseinikuks saamise võimalus tekkis tegelikult lapsehoolduspuhkuselt tagasi tööle tulles. Praeguseks olen maakonna noorsoopolitseinik olnud neli talve (tagasi tööle tulin 2016 aasta septembri alguses), enne olin Pärnu linna piirkonnapolitseinik umbes kuus aastat. Esialgu ehmatas mind teadmine, et oma eelmiste ülesannete juurde sel hetkel tagasi pöörduda ei saa.
Noorsoo politseiniku töö käigus selgus, et uued väljakutsed on hoopiski värskendavad ja aitavad endale seatud piire kaugemale lükata. Uus kogemus on aidanud muuta seniseid eelarvamusi ja kadunud on hirm läbi kukkuda. Olen omandanud ja järginud siinjuures mõtet: “miks ka mitte?!”
Millest sai alguse plaan minna politseikooli õppima – kas Sisekaitseakadeemiasse õppima minek oli pikaajaline plaan või tuli kõik hoopis ootamatult? Milline oli teekond politseikoolis?
Sisekaitseakadeemiasse (SKA) õppima minemist planeerisin juba 12.klassi lõpus, kui haridustee jätkamiseks dokumente sisse viisin – igaks juhuks kahte erinevasse kooli. Huvi politseitöö vastu tekkis mõned aastad varem, kui meile koju sisse murti. Olin vaimustuses, et politseinikke nii lähedalt tööülesandeid täitmas nägin – kaks noort vormis patrullpolitseinikku, mees ja naine, nägid minu meelest ülihead välja! Ekspertide tööd jälgisin suu ammuli, erinevatest kohtadest jälgede võtmine tundus põnev.
Mäletan hästi päeva, kui SKA lehele pidi ilmuma nimekiri kooli sisse saajatest. Tundide kaupa värskendasin internetilehekülge. Kui lõpuks nimekiri avaldati ja selle hulgas ka enda nime nägin, kekslesin rõõmust õues tükk aega ringi ja helistasin läbi kõik lähedased.
Politseikoolis sain ,,vatti ja vilet” tunda, sest õpe ei olnud enam rutiinne hommikul koolis, õhtul kodus stiil. Nüüdsest kolisin sageli edasi-tagasi ühiselamu ja kodu vahel. Kooliperioodil elasime ühiselamus,õhtul oli väljakutseks iseseisvalt tööle keskenduda. Olgem ausad, kui on valida käeulatuses oleva toreda seltskonna ja õhtuse õppimise vahel, siis õppimine jääb ikka tahaplaanile.
Põnev aeg oli kolme kuuline praktika, mis vaheldus kooli perioodiga. Iga kord nägin erinevat politseitöö liini alates piirkonna tööst ja liiklusest, lõpetades kriminaalpolitsei erinevate valdkondadega. Iga praktika lõppes eksamitega, mida saime sooritada kokkuvõttes iga kuue kuu tagant. Iseseisvust ja kohusetunnet õpetas koolis õppimise aeg kõvasti, ,,tegu-tagajärg-seos” sai omal nahal selgeks. Kui hästi ei õppinud, ähvardas reaalne oht unistatud töökohast väga kiirelt ilma jääda. Olime suureks saanud.
Kuidas kirjeldaksid oma tööd? Kui tihti tuleb ette uusi, ootamatuid ja esmakordseid olukordi?
Politseinik on loodud korra valvamiseks. Inimesed on omavahel kokku leppinud reeglid, mille teoreetilisel järgimisel kulgeb elu nagu hernes, kõigil on hea ja meeldiv olla.
Kirjutamata viisakusreegel- kui inimene annab teisele inimesele kompveki ning tegu saadab sõna „palun“, öeldakse selle peale „aitäh“- kõigil osapooltel on pärast sellist kontakti tuju hea. Taolisi reegleid kuhugi üles kirjutama ei pea, sest reegli rikkumisel midagi hullu ei juhtu.
Näide seadusest: Liiklusseadusesse on kirjutatud, et Eesti teedel ja tänavatel on parempoolne liiklus. Kummaski suunas liikuval inimesel on kohustus oma poole peal püsida. Kõigile on selge olukorra tõsidus, kui vastassuunda satud, on oht õnnetusse sattuda, endale või teistele haiget teha.
Nii palju kui on inimesi, on ka leidlikkust, mis tähendab, et kõiki reeglite nüansse ei saa seadustesse kirja panna. Politseinik peab uute ja ootamatute olukordadega tegelema iga päev, olema kursis kohtupraktikaga, viimaste seadusemuudatustega. Lihtsa reegli „ei tohi loata teise asja võtta“ rikkumine, võib vastavalt olukorrale, muutuda väga keeruliseks. Tuleb vaagida, kas võeti salaja taskust, kellelegi haiget tehes, kuskile ruumi sisse murdes, midagi katki tehes või on ese hoopis avalikult pingi peale unustatud olnud, mis oli eseme hind, kas võeti korraks kasutamiseks või laenuks ja ei teavitatud omanikku, üksinda või mitmekesi, kas ese ise on keelatud jne.
Praegune suund on selline, et klassikaline karistamine süüteo eest võiks jääda viimaseks variandiks. Mõtleme, kuidas teo toimepanija päriselt vastutust võiks kanda. Kiire rahatrahvi maksmine on liialt lihtne, nupule vajutus, eriti noorte puhul, kes üldjuhul ei näe vaeva tööl käies raha teenimiseks. Samuti oleneb kõik olukorrast. Enne „kviitungi väljastamist“ katsetame erinevatel viisidel süüteo toimepanija empaatiavõimet ja vastutustunnet koostöös lapsevanemate, noortekeskuste, õppeasutuste, lastekaitsjate, kasvõi kogukonna elanikega, kes tahavad ja jaksavad noortega tegeleda ning õpetada eluks vajalikke reegleid.
Kus näed ennast 5 aasta pärast? Kas endiselt Politsei ridades? Kas on olnud ka hetki, mil oled mõelnud mõnes muus valdkonnas töötamisest?
Viimasel ajal on elu õpetanud, et raske on täpselt ennustada, mis uus päev kaasa võib tuua, seetõttu on raske ka kindlat vastust anda.
Paar aastat pärast politseikooli lõpetamist alustasin eelkoolipedagoogika eriala õppimist, mida õppisin kaks ja pool aastat ning vahetult enne lõputöö tegemist jäi kahjuks pooleli. Üldiselt usun elukestvasse õppimisse ja hetkel on enesetäiendamise mõtted täitsa olemas.
Mis on see, mis sind oma igapäevatöös motiveerib ning mida armastad oma töö juures kõige enam?
Kuna politseitöö on mitmeski mõttes kurnav, olen väga õnnelik, kui keegi ütleb mulle lihtsalt ja siiralt „aitäh“. Häid soove kuuleme üsna harva. Kui käin koolikiusamise loengut lugemas, olen noortelt küsinud, millal nad viimati kellelegi midagi ilusat ütlesid. Tavaliselt vaadatakse siis pinginaabrile silma ja kostub omavahelist itsitamist ja saabub vaikus.
Noored tunnustavad üksteist vabamalt kui täiskasvanud, seega noored, aidake oma vanemaid ja öelge neile ise midagi siiralt head! Mine tea, millise halva päeva te päikselisemaks suudate muuta. Noorte ja lastega tegeledes meeldib mulle kõige rohkem ausus ja lihtsus. Noortega erinevatel teemadel vesteldes võib kohe tunda, kui last on sunnitud kiirelt täiskasvanuks kasvama– nooruki mõtlemine, kõne, isegi viis kuidas ta valetab, on teine. Tahaksin sellistes olukordades alati küsida, millal oli hetk, kus armas beebi, puhas leht, sattus olukorda, kus ellujäämiseks (teinekord sõna otseses mõttes) tuli teha just äärmuslikke valikuid.
Kas sul on oma igapäevatöös suurem eesmärk, mida soovid täita? Mis on sinu soovitus ja sõnum noortele, eriti praegusel ajal?
Igapäevaselt harjutan end olema nooruki, lapse või pere juhtumi puhul eelarvamustevaba ja kaalutlev. Iga uus juhtum on erineva taustaga, isegi kui mõningad olukorrad korduvad ja on pikaajalised.
Üldiselt on teada, et omal nahal saadud õpetus jääb kõige paremini meelde, kuid siiski, kuulake oma vanemaid, õpetajaid ja lähedasi, võtke ka teoorias õpetatavat tõsiselt. Harjutage end olema vastutustundlik, võtke käsile mõni huvitav eesmärk ning jälgige, et alustatud töö suudaksite edukalt lõpetada. Täiskasvanud õpetavad sageli järelduste põhjal, mis tulenevad juba tehtud vigadest.
