Ilmselt selle pärast, et võrkpalli saab mängida õues, saalis, rannas, muruplatsil, kahekesi või mitmekesi. Saab mängida rahulikult, tempokalt või enda mugandatud reeglitel. Kuid üks mis kindel, see mäng köidab meid kõiki ikka ja jälle.
Inglise keelest tõlkides – ´lendav pall` ehk siis kõige tähtsam reegel, pall peab õhus olema.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina alustasin võrkpalli trenniga 2. klassis ja armastan seda senini. Alguses tuleb muidugi oma keha treenida nagu spordis ikka. Võrkpallis on kõige suurem koormus kindlasti meie sõrmedel. Aja jooksul näpulihased saavad tugevamaks ja ülalt söödud lähevad järjest kindlas suunas ning on sihipärasemalt. Iga treeninguga üha osavamaks, tugevamaks, nupukamaks ning kellel juba natukenegi pall õhus püsib, siis võrkpall on su südame juba võitnud. Mängu omapära seisneb lendava palli õigeaegses tabamises. Kindlasti on see pallimäng vägagi meeskonna mäng. Vajab suhtlemist, koostööd ja kavalust.
Aga kuidas algas võrkpall? William G. Morgan lõi 1985. aastal mängu nimega mintonette, mille ta hiljem võrkpalliks ümber nimetas. Võrkpalli sünnikoduks on Massachusettsi osariik, Ameerikas. Mängijate arv platsil polnud alguses reguleeritud, leidus nii tennise kui käsipalli elemente. Mäng sai üle Ameerika väga populaarseks ning varsti mängisid kanadalased ning sealt rändas juba edasi Euroopasse.
Tore fakt ka… Maailma kõige pikem võrkpallimatš oli Poola ja Saksamaa tiimi vahel ning kestis 25 tundi.
Ajaloos nimetatakse võrkpalli kui kuningate mänguks ja intelligentsete spordialaks, mida hinnanguliselt harrastab 8 miljonit inimest.
Kohtume platsil. Ja tea, et võrkpall on võrratu!!!
