Karmen Pikkmets
Lääneranna Lumehelbekese peatoimetaja
Lääneranna Lumehelbekese toimetus läks külla Lihula päästekomando pealikule, Mikk Luugile, et uurida, milles täpsemalt seisneb tema töö, ning küsida nõuandeid erinevateks kriisiolukordadeks.
Mikk Luuk, Lihula päästekomando pealik
Mikk alustas Lihula päästekomandos 1994. aastal päästjana. Olenemata sellest, et peagi täitub kolmkümmend aastat, pole mehe motivatsioon ja soov päästeametnikuna töötada kadunud. Ta leiab, et süsteemi pidev muutumine ja areng pakuvad vaheldust ning uusi väljakutseid, mistõttu igav ei hakka.
Lihula komando pealik kirjeldab ennast kui hunt kriimsilma, kes tegeleb pealikuna mitmete erinevate teemadega. Peamiste tööülesannetena nimetab ta siiski Päästeameti maja ja meeskonna päästekorralduse tagamist. Luuk toob välja, et pealikuna on tema töö planeerida, et alati oleks ettenähtud arv päästjaid tööl. Samuti tuleb tagada tehnika ja töövahendite korrasolek. Ta leiab, et on Päästeameti kohapealne käepikendus, kes täidab ka riigi seatud suuniseid. Ühes pääastekomando liikmetega tehakse kohalikus omavalitsuses ennetustööd, viies läbi kodukülastusi ja külalisloenguid noortele. Mikk leiab, et on äärmiselt oluline suhelda inimestega ja vastata nende küsimustele, luues niiviisi lähedasem kontakt kohalikega.
Koostööd tehakse kohaliku omavalitsuse, kiirabi ja politseiga, keda vajadusel igati abistatakse. On juhtumeid, kus kiirabi ei pääse hädasolijale ligi, näiteks kui too on lukustatud korteris, sattunud ohtu metsas või jäänud puu alla. Siis kutsutaksegi kohale päästjad, kes aitab pääseda inimeseni või tuua nad metsast välja. Mikk toob välja omamoodi kogemuse, kui üks lehm oli kukkunud kaevu. Taas kord tõttas appi päästekomando, kelleta poleks looma sealt enam kätte saadud. Ta tunnistab, et töö on kohe kindlasti vaheldusrikas.
Lisaks eelnevale kuulub Mikk Luuk valla kriisikomisjoni, mis tegeleb kriisiolukordadeks valmistumise ja nende reguleerimisega. Oma kohtumisel uurisimegi temalt, kuidas erinevates olukordades käituda ning kelle poole pöörduda.
Kuidas valmistuda kriisiolukordadeks?
Kriisiolukordi on erinevaid, ka juba pikaajaline elektrikatkestus kategoriseerub sellesse valdkonda. Mikk soovitab kindlasti eramajaomanikel soetada generaator, millega tagada kasvõi elementaarne elektrivarustus. Samuti oleks sellistes olukordades hea omada akupanka, mis tuleks pidevalt täis laetuna hoida, ning varu patareisid erinevate tarvikute jaoks. Ta leiab, et igas majapidamises võiks olla vähemalt üks alternatiivne kütteallikas, millega saada sooja või võimalus toitu valmistada. Toiduvalmistamiseks on head lahendused ka puit- jai söegrillid või pisikene gaasipliit, mis võiks sellisteks juhtudeks kodus olemas olla.
Luuk nendib, et suurim mure pole sellistes olukordades toiduga, vaid just puhta vee kättesaamisega. Näiteks on WC-pottide loputuskastides 5-6 liitrit puhast vett, ent siiski pole see pikaajaline lahendus. Olenevalt pere suurusest jätkub sellest ainult heal juhul kaheks päevaks. Seetõttu soovitab komando pealik ka igal perel kaardistada lähimad salvkaevud ja kasvõi allikad, kust saaks puhast vett. Samuti toob ta välja, et pikemates kriisides on hädavajalik kuiv- või välikäimlate olemasolu, mille hulk on küll viimastel aastatel vähenenud, sest inimesed on neid järjest kinni ajanud või hooletusse jätnud.
Suurem mure tekib kortermaja elanikega, sest need hooned pole iseseisva elektrivarustusega, mistõttu generaator saab abiks olla ainult elektrisõlmedes. Mikk toob välja, et katlamajadel on siiski võimekus iseseisvalt töötada kaks päeva elektrikatkestuse korral, ent ka siis oleks vaja kortermajal panna generaator elektrisõlmede toiteks, tagamaks, et soojus jõuaks ka korterite radiaatoritesse.
Kindlasti soovitab Luuk kriisiolukordadeks valmistuda: teha vajalikud kaardistused ka peresiseselt, tagada hädavajalikud kriisivarud kodus ning võimalusel laadida oma nutitelefoni äpp „Ole valmis”, kuhu on koondatud põhjalik infot ja häid soovitusi, kuidas sellistes situatsioonides käituda.
Kuidas valmistub kriisideks vald ja mida võiks teha kogukond?
Siinkohal kiidab Luuk meie kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni liikmeid, kes on õnneks teadlikud ja hakkajad inimesed. Ta sõnab, et praeguseks on seatud kriisiolukordade korraldus eelkõige kohalike omavalitsuste õlule, kelle töörühmas on ka pressiesindaja, kelle esmane ülesanne ongi anda kriisis eelinfot elanikele ühes juhendite ja soovitustega. Samuti toob ta välja, et kriisikomisjoni üks hetkeülesanne on varjendite kaardistamine meie vallas. Eelkõige on sellised kohad maa alused hoidlad ja keldrid, kuhu võiks varuda ka vajalikku toitu, et kriisiolukord üle elada.
Esmaste kogunemiskohtadena toob ta välja koolid, lasteaiad, rahvamajad, küla- ja seltsimajad. Oluline on, et nendes ruumides oleks võimalik inimesed magama sättida, kasvõi magamiskottidega põrandale ning tagada elektrivoolu ja alternatiivsete kütteallikate olemasolu. Siinkohal soovitab ka kogukondadel nõu pidada, kuidas sellistes olukordades toimida ning mis võimalused oma piirkonnas on.
“Laps ei tohiks kindlasti üksi kodus olla kriisiajal /../”
Mida teha, kui laps on jäänud kriisiolukorras üksi?
Mikk täheldab: “Laps ei tohiks kindlasti üksi kodus olla kriisiajal, tagatud peaks olema täiskasvanu juuresolek. Soovitan lastevanematel oma lastega eelnevalt rahulikult läbi rääkida, kuidas tuleks sellistes olukordades käituda, kui midagi peaks juhtuma. Laps peaks kindlasti minema lähima tuttava või naabri juurde, kui ollakse üksi kodus ja tekib mingisugune hädaoht. Samas peaks laps kindlasti teavitama teisi oma asukohast ning jätma näiteks vanematele koju kirja, kuhu ta läinud on. Lapsel on oluline ka teada oma vanemate nime ja telefoninumbrit, et ta saaks hädaolukorras kõige esmasemat infot jagada.”
Ilmade soojenemisel tuleb aina rohkem ette kulupõlenguid. Kuidas peaks noor käituma, kui on kogemata alguse saanud kulupõleng?
„Olenemata asjaolust, kas kulupõleng on juhtunud tahtlikult või kogemata, on äärmiselt oluline helistada numbrile 112 ja teatada juhtunust. Tuleb olla julge ja säilitada rahu. Põlengut uurima asuv Keskkonna- ja Päästeamet (pahatahtlikkuse kahtluse korral ka Politsei) proovivad eelkõige välja selgitada põhjused ning vestelda osapooltega, “ sõnab Mikk Luuk.
Päästekomando pealik julgustab noori üles tunnistama, kui midagi on juhtunud, sest üldjuhul kedagi kohe ei trahvita, vaid selgitatakse eelkõige kulupõlengute keskkonnakahjusid. Siinkohal leiab Luuk, et seetõttu ongi vaja teha ennetustööd ning ka vanematel kodus selgitada, kuidas ja kus tohib üldse tuld teha. Samuti peaks igas kodus olemas suitsu- ja vinguandur juhuks, kui tekib tulekahju majapidamises.
Mikk leiab, et Eestis on üldjuhul siiski turvaline elada ning inimestel leidub kodanikujulgust. Ta rõhutab, et kõige olulisem ongi omada kodanikujulgust, kainet meelt, alati teavitada ning helistada hädaabinumbrile, kui midagi juhtub sinu või kellegagi sinu ümber.
