A Spanish boy’s experience after one month volunteering in Estonia
My name is Daniel, I am 24 and I come from the city of Oviedo, in northern Spain.
On November 9th, I arrived in Estonia for the first time ever. The reason: Helping in the Youth Centers of the Lääneranna Region, in the Pärnu County. I started a project in the European Solidarity Corps.
As a Spanish person, the shock was really big at first sight. Imagine how you can feel if you have to stay more than 3000 km from home for a long time.
The country itself seemed nice. People were more open–minded than what expected, everybody in the village knew there was a new boy that came from somewhere called Spain.
For instance, my host village was Lihula.
During the first days I had to get into my new life with a lot of anxiety despite the fact that everybody was nice and welcoming, as everybody wanted to learn about Spain.
The first full week was about getting in touch in every youth house, in Lihula, Lõpe, Varbla and Kõmsi. There were all kinds of kids, from 1st grade to late secondary school.
I even had the opportunity of meeting the Lihula school and the teachers, all of them interested in the new foreigner with his new ideas and new language, but the differences made it not easy.
Kids were amazing and the teenagers were so warm with me, there was no weekend without activities. On the first weekend I met Pärnu and on the second one, I went with two boys to the water resort in the same city.
After two weeks of anxiousness, I finally started to settle. Sleeping correctly, spending more time with kids and doing things by myself.
Apart from the activities and my personal feelings, there were some anecdotes, like playing games, making postcards and also baking gingerbread.
Another great thing is that we could exchange our cultures. I learnt a little bit of Eesti keelt and they learnt a bit of Spanish language. We also spoke about politics, society, history, weather…
Estonia is an amazing country, with a difficult language and a cold weather but its culture is rich and great to learn for a Mediterranean. They are people from the north of Europe but they are open-minded, which was the nicest thing of all.
Last weekend I could meet Tallinn by staying there the whole weekend. It was a great city, and with a lot of snow. I could buy two of the presents I wanted to give: A scarf for my aunt and an aviator hat for my uncle.
The Christmas market was really nice, it deserved the opinions on the internet. Let me say I also tested alcohol-free Glögg and “meat” sausage. Let each one consider what it is.
Fotod: Erakogu
My experience in Estonia was so helpful for me, it helped me to discover the reality of living in a different country and discovered how Spanish I am.
Let me explain: I was not happy to be Spanish because of my bad personal experiences but now I am so happy to be Spanish, I am so proud of my heritage and my language that I can share it with everyone.
I am also proud of what I did. It was only one month but I made so many friendships that I cannot imagine that my period was so short.
Kids loved me, I was not the new boy, I was “Daniel, the new Spanish guy”.
There could be much more to do but my time was nice, but I will return home with an experience, a Youthpass to certify my time and a lot of friendships abroad.
Would I repeat it? Might be. Will I try to come again? Of course I will, there is no other answer.
To finish, there is only one thing to say… ¡Gracias! Thank you! Aitah!
Head aega!
Daniel Mon
EESTI KEELES:
Hispaania poisi kogemus pärast kuuajalist vabatahtlikku tööd Eestis
Minu nimi on Daniel, olen 24-aastane, pärit Oviedo linnast, Põhja-Hispaaniast.
- novembril saabusin esimest korda Eestisse. Põhjus: Abistamine Pärnumaa lääneranniku noortekeskustes. Alustasin projekti Euroopa solidaarsuskorpuses.
Hispaanlasena oli esmapilgul šokk tõesti suur. Kujutage ette, mida teie tunneksite, kui viibite kodust 3000km kaugusel pikemaks ajaks.
Riik ise tundus tore. Inimesed olid oodatust avatumad, kõik külas teadsid, et on uus poiss, kes tuli kuskilt kohast nimega Hispaania.
Näiteks minu võõrustajaküla oli Lihula.
Esimestel päevadel pidin oma uude ellu asuma suure ärevusega, hoolimata sellest, et kõik olid toredad ja vastutulelikud, sest kõik tahtsid Hispaaniat tundma õppida.
Esimene täispikk nädal möödus igas noortekas, Lihulas, Lõpel, Varblas ja Kõmsil, kontakti saamisega. Lapsi oli igas vanuses, 1. klassist hilise keskkoolini.
Mul oli isegi võimalus kohtuda Lihula kooli ja õpetajatega, kes kõik olid huvitatud uuest välismaalasest tema uutest ideedest ja keelest, kuid erinevused ei muutnud seda lihtsaks.
Lapsed olid hämmastavad ja teismelised olid minuga nii soojad, et polnud nädalavahetust ilma tegevuseta. Esimesel nädalavahetusel kohtusin Pärnuga ja teisel käisin kahe poisiga sama linna veekeskuses.
Pärast kahenädalast ärevust hakkasin lõpuks rahunema. Õigesti magama, lastega rohkem aega veetma ning asju ise teha.
Peale tegevuste ja minu isiklike tunnete oli ka anekdoote, mängude mängimist, postkaartide tegemine ja ka piparkookide küpsetamine.
Teine suurepärane asi on see, et saame oma kultuure vahetada. Mina õpin natuke eesti keelt ja nemad natuke hispaania keelt. Rääkisime ka poliitikast, ühiskonnast, ajaloost, ilmast…
Eesti on imeline maa, raske keele ja külma ilmaga, kuid selle kultuur on Vahemere jaoks rikas ja õpitav. Nad on inimesed Põhja-Euroopast, kuid nad on avatud meelega, mis oli kõige toredam asi üldse.
Eelmisel nädalavahetusel sain Tallinnaga kohtuda, viibides seal terve nädalavahetuse. See oli suurepärane linn ja palju lund. Sain osta kaks kingitust, mida tahtsin teha: salli tädile ja lenduri mütsi onule.
Jõuluturg oli tõesti tore, vääris arvustusi internetis. Ütleme nii, et testisin ka alkoholivaba Glöggi ja “liha”vorsti. Las igaüks mõtleb, mis see on.
Kogemus Eestis oli mulle nii suureks abiks, see aitas mul avastada teises riigis elamise reaalsust ja avastasin, kui hispaanlane ma olen.
Lubage mul selgitada: ma ei olnud õnnelik, et olen hispaanlane oma halbade isiklike kogemuste tõttu, kuid nüüd olen nii õnnelik, et olen hispaanlane, olen nii uhke oma pärandi ja keele üle, et võin seda kõigiga jagada.
Olen ka uhke selle üle, mida tegin. See oli ainult üks kuu, kuid ma sõlmisin nii palju sõprussuhteid, et ma ei kujuta ette, et mu aeg siin oli nii lühike.
Lapsed armastasid mind, ma ei olnud uus poiss, ma olin “Daniel, uus hispaania poiss”.
Teha võiks veel palju, aga minu aeg oli tore. Koju naasen kogemusega ja noortepassiga, mis kinnitab minu aega siin ja palju välismaiseid sõprussuhteid.
Kas ma kordaksin seda? Võib olla. Kas ma proovin uuesti tulla? Muidugi, muud vastust pole.
Lõpetuseks on öelda vaid üks…¡ Gracias! Thank you! Aitäh!
Head aega!
Daniel Mon
