Kristina Kukk
Lihula üksikkompanii teavituspealik
Juunikuu viimasel nädalavahetusel toimus Valgete Kotkaste ja Metsküla Merikotkaste ühine metsalaager, kus noored omandasid matkatarkusi, õppisid tundma taimi, pidasid lahinguid sipelgatega ning suvele kohaselt nautisid rannamõnusid.
Kahepäevane metsalaager algas 26. juunil laste lemmiktegevusega – kastiautoga sõitmisest, kuid enne seda tuli kõigil hoolikalt kuulata ära rühmajuhi abi Eda Aaviku poolt ette loetud ohutuseeskiri ning anda selle kohta ka allkiri. Õnneks seekord nii tähtis asi kui allkiri, kellelgi koju ei jäänud, ja vahva sõit RMK Kolga looduse õpperajale võis alata.
3,5-kilomeetrine ringikujuline õpperada oli jõukohane kõigile 15 noorele, kes laagrisse tulid. Nagu nimigi ütleb, asub õpperada Kolga oja läheduses, kus looklevad luited seal kasvava männimetsaga. Vanimate mändide vanus sellel alal on üle 170 aasta. Õpperajal on üle 20 posti, igalühel tabloo põneva lugemisega. Matkasellid said teada, mis on tuuleluud ja milline näeb välja pikselöögi saanud puu. Käesolevate ridade autor jagas noortele matkatarkusi ning Eda Aavik tutvustas meie metsades kasvavaid taimi. Palava suveilmaga kipus kaasa haaratud veepudel kiirelt tühjenema, seda mõnusam oli karastav allikavesi matkaraja lõpus.
Võileib söödud istuti taas autokasti, et teha lühike sõit RMK Matsiranna telkimisalale. Kohale jõudes alustati esmalt telklaagri püstitamisega. Tavapärase suure jaotelgi asemele magasid noored seekord kahekaupa, telkmantlite all. Kogenud noorkotkastele ja kodutütardele ei valmistanud koormakattest telgi püstitamine suuremat raskust, kuid noorematel oli omajagu pusimist. Õnneks, suuremate abiga, sai ka see raskus ületatud.
Imelikud lapsed
Kätte jõudis kauaoodatud ujumispaus. Oh, mis soe vesi tol õhtul oli. Lausa supp, kui nii võib öelda. Lapsed lustisid sajaga ja pole ime, et sellise rabelemise peale said kõhud üsna kiirelt tühjaks. Õhtusöögi menüüs olid laste lemmikud – friikartulid ja grillvorstid, lisaks mõnus salat, mille valmistasid perenaise märki taotlevad kodutütred. Pole minu silmad veel kunagi näinud, et salat oleks saanud otsa varem, kui friikartulid või vorstid!
Samal ajal, kui Lihula üksikkompanii tegevliige Kaldo Küttmann koos naiskodukaitsjast abikaasa Railiga suurel gaasigrillil sööki küpsetasid, proovisid noored minu juhendamisel keeta katelokis vett. Tundub, et +30ºC varjus oli noorte jaoks liiga külm, sest kõik soovisid juua sooja morssi. Imelikud lapsed, ma ütlen – söövad salatit ja palava ilmaga joovad sooja morssi.
Vaprad võitlejad
Õhtusesse programmi mahtusid veel meeskonnamängud, meditsiiniõpe ja vahukommide grillimine. Üheskoos vaadati ka päikeseloojangut. Kell 23.00 valitses meie laagripaigas vaikus. Siin-seal oli kuulda nihelemist, sest tuska tegid sipelgad, kes pidasid meie vapraid noori ilmselt A. Kivirähki raamatu ”Mees, kes teadis ussisõnu” tegelaskujuks, Meemeks.
Tõelised noorkotkad ja kodutütred ei ole siiski papist poisid-tüdrukud, sest vaatamata kõrvalasuvas telkimispaigas toimunud peole ja ringi siblivatele mutukatele, magasid nad nagu notid, hommikutundideni välja.
Pühapäev algas nii mõnegi jaoks harjumatult, sest magusate pannkookide asemel pidid noored valmistama endale ise hommikuputru. Õhtune katelokitreening läks asjaette, sest kõhud said täis ja juba tormatigi vette.
Ennelõunat jõudsime taaskord mängida seltskonnamänge, ujuda ja tunda teineteisest rõõmu. Kella 12 paiku saabus juba tuttav kastiauto, roolis ei keegi muu, kui Lihula üksikkompanii tegevliige Kalle Täht. Kompsud peale visatud, võis tagasisõit alata. Hetkeks tundus, et nii mõnegi noore jaoks, oli öö jäänud lühikeseks, sest kastiauto õõtsumine mõjust laagerdunutele uinutavalt.
Öeldakse, et kodutee tundub alati lühem, ja nii see tõesti oli.
Päise pilt: Eda muinasjutuminuteid kuulas isegi Hannes Hermaküla (pildil jookseb). Autor: Kristina Kukk
Fotod: Kristina Kukk ja Eda Aavik
