Carmen Katriine Särak
Lääneranna Noortevolikogu liige
Lumehelbekese toimetus
Vaimne tervis on teema, millest aina enam ja enam räägitakse, kuid mille olulisus tihti meile tegelikult pärale ei jõua. Olen jõudnud mõistmiseni, et see, kuidas mul läheb, oleneb enim just minu vaimsest heaolust. Pole vahet, kus ja kellega ma olen või mida teen, kui ma ei ole vaimselt enda jaoks heas paigas, siis ei suuda ma leida rahu ning ei tunne end hästi.
Aga mis on need tegurid, mis meie vaimset tervist enim mõjutavad?
Arvan, et kõige olulisem ja tihtipeale määravaim on see, mis toimub meie koduseinte vahel. Meie maailmavaated, nägemused, arvamused, suhtlemisviisid, prioriteedid, suhtumine endasse ja meid ümbritsevasse – kõik see saab alguse kodust.
On inimesi, kes peegeldavad hästi seda, milline on olukord kodus, kuid palju on neid, kelle suhteid kodustega on keeruline läbi näha. Just seetõttu on oluline väga hoolikalt enne mõelda kui öelda ja mõista, et meie igal teol on lisaks põhjusele ka tagajärg. Samuti ei pruugi me kunagi ette näha seda, kuidas meie öeldu kedagi mõjutab või millekski ajendab. Üks õige ütlus, mida tasub meeles pidada Nawaffsi sõnu: „Sa ei tea kunagi, mis inimesel kodus toimub, ole alati lahke.”
Foto: Canva.com
Noore olulised mõjutad on kool ja õpetajad
See, kuidas saame läbi oma õpetajate ja koolikaaslastega, kas tunneme end koolikeskkonnas turvaliselt, kas julgeme avaldada arvamust, küsida, kui miski pakub huvi või jääb arusaamatuks, mõjutab meie vaimset tervist suurel määral. Koolikeskkonnas veedame väga suure ja olulise aja oma elust, preioodi, mil me kõige enam inimesena areneme ja kasvame. Võin ka isiklikust kogemusest öelda, et ükskõik, mis seis mul ka eraelus poleks, kui koolis on miski kehvasti, kui ma ei tunne, et mind mõistetakse ning ma ei saa selles toetust ja abi, siis kannatab ka kõik muu minu elus.
Tihti võib tekkida tunne, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, ikkagi ei tule miski välja. Õpin hilisööni, teen jooniseid ja otsin seoseid, hommikul alustan sedasama ringi otsast peale ja töid kätte saades on ikkagi tunne, nagu puutuksin nende teemadega kokku esimest korda. Kuulan tunnis, saan ülesandeid lahendades õiged vastused, aga tööd tehes on kõik hoopis teine ja läheb täiesti aia taha. Ma tahan õppida headele hinnetele, kindlustada endale head tulevikku, kuid number numbri järel tekib tunne, et kõik pingutused on asjata. Ja seda vaid seetõttu, et tänapäeva koolisüsteem on üles ehitatud hinnetele, kuid hea hinde taga ei peitu tihtipeale mingeid kinnistunud teadmisi. Ennast on sageli hea lohutada teadmisega, et need on kõigest numbrid ekraanil või paberil, aga kui ühiskonnas toimetulek sõltub endiselt nendest numbritest, mille taga on sageli vaid hull tuupimine, siis tunne on ikka päris kehv. Doominoefekt. Üks asi viib teiseni. Pärast kaheksat tundi koolis, mitut tundi huviringides ning õhtul koju jõudes eKoolis veel sama palju koduseid töid nähes, tekib ikka lootusetuse tunne küll.
Sotsiaalmeedia mõjuvõim
Üks faktor, mis just praegusel ajal meid tahtmatult palju mõjutab, on muidugi ka sotsiaalmeedia. Tihti ei pruugi märgata, milline on tegelik sotsiaalmeedia mõju vaimsele poolele, kuna need mõjutused võivad tulla nii iseenesest. Lihtne on end teistega võrdlema kippuda ja näha vaid seda ilusat poolt, mida me kõik meedias eksponeerime, sest me ju tahame näidata, et kõik on alati hästi, isegi kui tegelikult pole.
Selleks, et meedia mõjutust enda puhul veidike vähendada, olen lõpetanud erinevates meediakanalites inimeste, kes panevad mind enda suhtes halvasti tundma või üleüldse tekitavad minus negatiivseid emotsioone, jälgimise.
Minu vaimset tervist on väga suurel määral positiivses suunas mõjutanud psühholoogi juures käimine. Kuigi millegipärast näib, et sõnaga psühholoog kaasneb paljudele inimestele negatiivne maik, justkui oleks seal käimine häbiasi. Nii see tegelikult olema ei peaks.
Peale psühholoogi juures käimise on minu jaoks väga toimiv ja abistav kirjutamine. Alati, kui tunnen, et midagi minus on tasakaalust väljas, siis on hea kõik oma tunded ausalt paberile panna.
Tean, et tihti on keeruline ise oma tunnete ja muredega toime tulla ning ma tõesti väga loodan, et kõigil leidub vähemalt üks inimene, kellele ta julgeb ausalt jagada oma muresid ja rõõme, see on oluline. Kui aga seda inimest pole, siis üks armas inimene on mulle soovitanud pöörduda julgelt Lasteabi poole. Viimane on ööpäev läbi avatud infotelefon 116 111, millele helistamine on tasuta ja anonüümne. Kõnele vastab kogenud nõustaja, kes jagab nõuandeid ja juhiseid, kuidas antud olukorras toimida.
Foto: Lasteabi.ee
Samuti on tähtis mõista, et meil kõigil on õigus tunda ja läbi elada oma tundeid, kuna neid alla surudes jõuame suure tõenäosusega vaid suuremate probleemideni, millest on veelgi keerulisem välja tulla.
Üks minu suurimaid soove on, et vaimse tervisega seotud probleeme võetaks sama tõsiselt kui füüsilise tervise omi, kuna need tõesti on tähtsad.
Peaksime panema suuremat rõhku sellele, mis toimub meie sees, kes meid ümbritsevad ning kellele jagame oma aega ja energiat.
Panen meile kõigile südamele, et palun tundkem tõesti huvi ja küsigem, kuidas meie sõpradel tegelikult läheb, julgegem jagada oma muresid, sest tihti võime vajada vaid kedagi, kes meid ära kuulaks ja ütleks: „Ma olen sinu jaoks olemas.”
Me ei ole loodud siia ilma selleks, et olla alati õnnelikud ning see on okei, kui kõik ei ole alati 100% nii, nagu soovime. Oluline on olla enda vastu lahke ja uskuda endasse, sest iga probleem on lahendatav ja ükski olukord pole läbipääsmatu.
