Mareena Metsmaa
Varbla Kooli õpilane
Noortetoimetus
Argo Liik on elukutseline tantsija ja koreograaf, kes on esinenud nii Eurovisiooni, Eesti laulu kui saate “Su nägu Tuttavalt” lavadel. Lääneranna vallaga on seos Argol olemas – ta on sündinud, käinud lasteaias, algkoolis ja põhikoolis Lihulas. Õpinguid otsustas Argo jätkata Pärnus ning sealt edasi juba Tallinnas.
“Kuna minu vanemad elavad Lihulas, siis külastan Lihulat ikka ja jälle ja nii tihti kui võimalik, “ sõnab Argo.
Millal ja millest sai alguse huvi tantsimise vastu ja milline oli teekond professionaalseks tantsijaks saamisel? Mille põhjal otsustasid, et tahaksid just tantsimisega tegeleda?
Sellele on ühtaegu nii kerge kui ka keeruline vastata. Kuueaastaselt hakkasin tegelema võistlustantsuga. Sinna ei viinud mind kirg võistlustantsu vastu või meeletu soov tantsida, vaid trenni panid mind minu vanemad. Raske on meenutada ka oma esmaseid tundeid, mis mind tol hetkel valdasid, olin ju alles nii noor. Mäletan aga seda, et tahtsin kogu aeg ainult paremaks saada ja just nii oli tants minu kõrval juba väga varasest east alates. Kui minu võistlustantsu karjäär (kui seda karjääriks saab üldse nimetada) lõppes, oli tantsukunst mingil kujul minu elus kogu aeg olemas. Peale gümnaasiumi lõpetamist ei olnud tantsimine minu esimene valik edasi õppimiseks, valisin hoopis majanduse kasuks. Tallinna Majanduskoolis õppides leidis mind üles Tallinna Tehnikaülikooli rahvatantsurühm Kuljus. Hakkasin regulaarselt nende treeningutel osalema ja esimese poolaasta olin noorterühma tantsija, kuid üsna pea viidi mind üle esindusrühma. Esindusrühm oli tol ajal palju kõrgema tasemega, sest seal rühmas tantsisid ka koreograafia õpingud lõpetanud inimesed. Saades tuttavaks oma ala professionaalidega, hakati mind kutsuma erinevatesse tantsimisega seonduvatesse projektidesse. Peale Tallinna Majanduskooli lõpetamist olin tantsumaailmas nii tugevalt seotud, et ma ei kahelnud valida edasiõppimiseks muud kui Tallinna Ülikooli koreograafia eriala.
Mis on seni olnud sinu tantsija karjääri eredaim hetk, mälestus?
Olen pidanud sellele küsimusele palju vastama ja see on alati keeruline. Ütleksin, et kogu minu karjäär on olnud üks ere hetk. Siinkohal pean silmas, et kuna sellel erialal on nii palju asju mida mäletada, tunnetada, ei ole võimalik esile tuua ühte, kahte või kolme paremat hetke.
Kogu ülikooliaeg oli täis eredaid hetki. Kui ühel hommikul omaloomingut esitades selgub, et see osutus suurepäraseks, valdab kirjeldamatu rõõm. Tegemist oli vaid minutilise loominguga, kuid mida sai kursusekaaslastega välja mõeldud terve öö.
Eredam hetk on iga esimene etendus, milles tantsid, esimene etendus, mille koreograaf oled, erinevad pas de deux (paaristantsud) jne. Kogu tantsijakarjäär on minu jaoks ere hetk, milles elan.
Oled käinud Eurovisioonil, osalenud Su Nägu Kõlab Tuttavalt saates, missugused emotsioonid sind valdasid näiteks Tanjaga Eurovisioonil käies? Kus oled veel käinud ja esinenud?
Eks suurem osa inimesi teab mind tõepoolest suurtest tele- projektidest, milles on mul olnud au osaleda. Enda emotsioonide kirjeldamisega on mul olnud alati raskusi. Olen loomult väga tagasihoidlik ja rahulik inimene, aga lavale minnes mõtlen alati oma rolli läbi. Tants on emotsioonide väljendus kehakeele kaudu, kui sa astud lavale ja tantsid ülienergilist koreograafiat, aga loomult oled rahulik, siis lähed lavale rolli etendama. Iga kord kui astud lavale, pead sa teadma, miks sa seal oled, mida tahad publikule edastada. Igaüks võib koreograafia ja sammud selgeks õppida, aga professionaal mõtestab lahti, mida ta täpselt teeb. See annab koreograafiale hoopis teistsuguse visuaali/tähenduse.
Kui vastata, mis emotsioonid mind Tanjaga Eurovisioooni laval olles valdasid, ei saa lihtsalt vastata, et äge oli, sellest ei piisa. Iga stseen oli lisaks sammudele täpselt läbi mõeldud- millal valdab sind rõõm, kurbus, raskus, armastus, kirg. Erinevaid emotsioone kombineeritakse ja artisti ülesanne on need nii hästi kui võimalik esitada.
Siinkohal küsiksin ise, kas nägid laval Argot või Argot etendamas mingisugust rolli?
Tulles nüüd küsimuse juurde, kus olen käinud ja esinenud, siis erinevad projektid on mind tõesti viinud eri paikadesse maailmas: Venemaale, Ladina-Ameerikasse, Lähis- Idasse, Euroopasse. Kohti, kus olen käinud ja esinenud, on üsna palju.
Milline näeb välja sinu tavaline töönädal? Kas tegeled tantsimisega iga päev?
Praegusel hetkel seoses koroonaviirusega muidugi minu töö seisab, aga tavaliselt on minu nädal üsna tihe. Peamiselt tegelen erinevate show etenduste lavastamisega ja kui aega üle jääb, tegelen tantsijana ka muude projektidega. Eelmisel aastal osalesin kahes muusikalis: “West Side Story” ja “Viiuldaja katusel”, ühes moderntantsu lavastuses “Mina olin siin” ja veel mõnes väiksemas projektis. Tantsusaalis olen tavaliselt ikkagi iga päev, täpset tundide arvu on muidugi keeruline öelda, vahel oled kaks kuni kolm tundi ja vahel 12-13 tundi. Muidugi 365 päeva aastas ma saalis ei ole, aeg on varieeruv ja tihtipeale saan ise tööpäevade kestvust valida.
Kas oled kunagi ameti vahetamisele mõelnud? Kas on kunagi olnud tunne, et tahaksid tantsimise pooleli jätta/lõpetada ja hoopis millegi muuga tegeleda, kui jah, siis millega?
Minu karjäär on olnud väga pikk ja eks ikka on ette tulnud ka raskeid hetki, mil olen mõelnud, et nüüd on kõik. Kuidagi on tantsimine leidnud mulle alati uue lähenemise võimaluse ja on mind alati jätkama motiveerinud. Kui peaksin aga lõpetama, siis järgmine ala peaks kindlasti võimaldama olla loominguline ja iseseisvalt otsuseid teha.
Pika karjääri jooksul on kindlasti ägedaid seiklusi, palun räägi mõni tore või naljakas lugu, mis on sinuga näiteks laval või võõrsil esinedes juhtunud.
Peale ülikooli lõpetamist asusin tööle kruiisilaeval, mis sõitis mööda maailma ringi. See oli kindlasti üks äge seiklus mida meenutada. Eks neid lugusid, kus seljas vale kostüüm, jooksed valel ajal lavale ja igasuguseid muid naljakaid pisi äpardusi on aastatega ikka kogunenud.
Mis oleks nõuanne või soovitus noorele, kes soovib samuti tantsijaks või koreograafiks saada?
Ütleksin, et mõtle hoolega järele, sest enne kui lavale jõuad ja oled valmis astuma, on väga raske ja pikk tee käia. Aga ühte võin kinnitada, igav sul ei hakka!
