Eliise Tiidussalu
Lääneranna noortekeskuse noorsootöötaja
Toimetus
Eliise Lepp on üks aktiivsetest noortest, kes juba kooliajal andis vabatahtlikuna panuse noorsootöösse ning ka Lihula Noortemaja tegemistesse. Eliise kirjeldab end kui rõõmsameelset ja aktiivset noort, kes on pärit armsast Lihulast.
Hetkel õpib Eliise Tallinna ülikoolis noorsootööd ja töötab Saku Valla Noortekeskuses noorsootöötajana. Lääneranna noorteportaal uuris Eliiselt, milline on tema side noorsootööga ja millest on see alguse saanud.
Milline on sinu kogemus noorsootöös ja millest see alguse sai?
Minu tõeline noorsootöö kogemus sai alguse aastal 2016, kui hakkasin Lihula Noortemajas käima, alguses harvemini, kuid lõpuks lausa elasin seal. 2016 oli ka aasta, mil esimest korda projekti kirjutasin ning võtsin ka osa esimesest noortevahetusest. Projektijuhiks olemist toetasid ja juhendasid Kristi Märk ning Anneli Pikkmets. Eks esimest projekti oli ikka keeruline kirjutada, kuna kõik oli veel võõras, aga mida aeg edasi, seda lihtsamini tuli välja edasiste projektide kirjutamine. Nüüdseks on raske ka järge hoida ja enam ei oska öelda, mitu projekti kokku kirjutanud olen ning paljude loomisel abiks olen olnud.
Esimene noortevahetus, kus osalesin, toimus Portugalis ja kandis nime „Less is more 2 inclusion“. Kui projekti ühe sõnaga iseloomustada, siis oleks selleks meeskonnatöö. Kuna see oli esimene projekt välismaal, tundsin veidike hirmu ja ärevust, aga samas ka põnevust, sest ettekujutus, milline noortevahetuse projekt olema saab, puudus. Järgmistes projektides osalesin juba suure põnevusega ja alati oli midagi uut, mida projektist õppida.
Oled osalenud mitmetes rahvusvahelistes projektides ja käinud välismaal. Milline on sinu rahvusvaheline kogemustepagas?
Hetkel ei ole minu rahvusvaheline kogemuste pagas kõige suurem, kuid tulevikus suurendan seda kindlasti.
2016. aastal sai alguse minu rahvusvaheline teekond, sest osalesin projektis “Less is more 2 inclusion” Portugalis.
2017. aasta jäi kahjuks vahele, sest ma ei leidnud projekti, mis oleks olnud suunatud minu vanusegrupile ning polnud ka teemat, mis oleks mind kõnetanud.
2018. aasta suvel otsustasin minna Inglismaale ja osaleda lühiajalises vabatahtlikus teenistuses, mis oli elu vägevaim kogemus. Sain osa võtta grupiteenistusest, milles osalemisele olen väga tänulik, sest tänu selles osalemisele oli esimest vabatahtlikku tööd välismaal palju mõnusam teha. Programmi nimi oli „Festival of Opportunity“.
2019. aasta suvel sain aidata korraldada noortevahetust Eestis, milles osalesin ise ka vabatahtlikuna. Noortevahetus läks väga hästi ja selle juures saab tänada meie korraldustiimi ja teiste riikide partnereid.
2019. aasta sügisel anti mulle ka võimalus olla grupijuht noortevahetusel NYM – “Nordic Youth Meeting”. NYMi korraldati tänavu juba kümnendat aastat, väga põnev ja tore oli osaleda noortevahetuses, mis kannab niivõrd pikka traditsiooni. Ootan juba põnevusega järgmist NYMi ja rahvusvaheliseid koolitusi, mida veel kogenud ei ole.
2020. aasta veebruaris külastasime omaalgatuslikult Šotimaa partnerorganisatsiooni ja sõpru, tegime väikse sõbrapäeva reisi.
Palun jaga, milline on sinu elu kõige ägedam seiklus või olulisem sündmus.
Kõige ägedam ja olulisem seiklus on minu jaoks olnud vabatahtlikus teenistuses osalemine Inglismaal. Kaks nädalalt võõras keskkonnas, ainuke inimene, keda teadsin, oli klassiõde Jana Viljak. Elasime kaks nädalat telkides ja kahel festivalil abiks olemine on täitsa omamoodi kogemus.
Esimene festival oli Tribfest, üks suurimaid tribüüt festivale. Esimesel päeval võtsid sealsed STAFFi liikmeid meid koheselt väga soojalt vastu. Hommikud, algasid kas vara või olid pikad õhtused tööpäevad. Hommikul pidi vara alustama, et enne festivali jõuaksid külastajad parklasse ja infopunkti. Tööpositsioonidel olime kahekesi ning eri riikidest, et ka omavaheline suhtlus toimuks inglise keeles ning et ka vabatahtlikud üksteisega tutvuksid.
Kõige kodusem ülesanne oli minu jaoks värava juures autode juhatamine. Festivalile läks ühesuunaline tee ning pidin suunama autosid ühte- ja teistpidi. Paar suve olen olnud Mihkli laadal abis ning eelnev kogemus tegi ka Inglismaal töö lihtsamaks. Erinevus oli ainult selles, et pidin inimestega inglise keeles rääkima. See oli ka töö, mis ei olnud minu graafikus kirjas, vaid tegin seda vabast tahtest. Tribefestilt jäävad meelde kõikide inimesete rõõmsad meeled ning imestunud näod, kui inimesed kuulsid minu päritoluriigi kohta.
Teine festival oli Leeds festival, mis mulle nii väga ei sobinud. Sealne rahvamass oli lihtsalt nii mega suur. Samas jällegi väga lahe kogemus, päeval rääkisime festivali melus olevatele inimestele miks on ka tähtis festivali ajal prügi sorteerida ja õhtul, kui saime ise ka veidi festivali melu nautida, küsisime, miks jäetakse kogu prügi lihtsalt maha. Festivali prügi vii keegi isegi mitte prügikogumise kohta, lisaks jätavad inimesed maha oma telgid ning kõik muu, mis kaasas.
Kahe nädalaga Inglismaal õppisin end täielikult tundma. Sain aru, kui elav ja sotsiaalne inimene ma olen ja et tahan olla ka tulevikus. Inglismaa kogemus muutis mind enesekindlamaks ja positiivsemaks, sest nägin, et Eesti on siiski väga puhas riik, ka festivalide ajal.
Soovitan kõigile käia kasvõi korra elus vabatahtlikuna välisriigis, see õpetab eelkõige iseennast tundma.
Mida pead enda jaoks kõige olulisemaks noorsootöös, miks just noorsootöö valisid?
Minu jaoks on noorsootöös oluline, et noortel oleks koht, kus olla ja inimene, kelle poole pöörduda. Eriti kui koolis ja/või koduses keskkonnas on probleeme, noored ei ole üksi. Samas tunnen, et noorsootöötaja jääb igaveseks nooreks, sest ta peab kaasas käima ka noorte trendidega.
Noorsootöö valik tuli pikkamööda, kuigi laste või noortega tegeleda olen alati tahtnud ning ka osanud. Tunnen, et noorsootöö oli väga hea valik, sest saan jääda alati iseendaks, samas proovida ning katsetada uusi asju.
Kuhu edasi? Milline on sinu viie aasta plaan?
Hetkel on peamine plaan ülikool lõpetada, edasi veel täpselt ei tea. Erialaselt jään siiski noorsootöö juurde, tahaksin käia välisriikides ning aidata seal noorsootööd arendada, sest just seoses eriolukorraga on päris mitmes riigis noorsootöö kannatanud. Eestis toimus noorsootöö üleviimine sotsiaalmeediasse väga kiirelt ja kergelt, kuid on riike, kus ei kasutata sotsiaalmeediakanaleid ning noortega ühenduse saamine väljaspool noortekeskust on raske. Sooviksin selle arendamisele kaasa aidata mõnes teises riigis.
Mis on sinu soovitus ja sõnum noortele?
Ükskõik kui “crazy” idee on, tuleb see välja öelda. Kui kohe ei pruugi idee teostuseni jõuda, siis kunagi ikka. Ükski mõte ei ole kunagi liiga hullumeelne, tuleb lihtsalt leida õiged inimesed, vahendid ning olemasolev mõte ellu viia.
Ole sina ise, ära karda seda välja näidata.
