Heleri Eermaa
Lõpe kooli IX klassi õpilane
Vennad Siim Tammearu (20) ja Märt Tammearu (19) on Rabavere külast pärit profivõrkpallurid. Viimased kaks aastat on nad mänginud Bigbank Tartu meeskonnas nurgaründajatena. Oma profikarjääri alustasid noormehed Pärnu Võrkpalliklubis, kus mängisid kaks aastat.
Noorte seas on võrkpall populaarne ja armastatud spordiala. Lääneranna valla noorsootöötaja Kristel Rohumägi käis koos minuga, Heleri Eermaaga noormeestelt uurimas, mida profivõrkpalluriks olemine endast täpsemalt kujutab.
Kas uute sõprade ja tuttavate loomine on kerge või pigem raske? Kas teil on palju sõpru, keda võrkpall omavahel seob?
Märt: Pigem kerge, olen sõbralik inimene. Mul on palju sõpru, kellega on sidunud just võrkpall ja jalgpall, aga on muidugi ka teisi sõpru.
Siim: Minul on väga lihtne uusi sõpru endale saada. Arvan, et see tuleb sellest, et olles käinud mitmes erinevas koolis ja ka mänginud erinevates klubides nii võrk- kui ka jalgpalli, tuli kogu aeg uute inimestega sõprussidemeid luua.
Usun, et kindlasti kolmandik minu sõpradest tegeleb või on tegelenud kunagi võrkpalliga. Kuid on ka sõpru, kes tegelevad mõne muu spordialaga. Hetkel ei meenu küll ühtegi sõpra, kes ei tegeleks spordiga.
Miks te Pärnust Tartusse üle läksite? Kas teil oli uude meeskonda kerge või pigem keeruline minna? Kuidas teid seal vastu võeti?
Märt: Siim tuli Tartu Ülikooli õppima ja Tartust tuli hea pakkumine. Sellel hetkel tundus, et keskkonnavahetus ei ole üldse halb mõte. Üleminek tuli kergelt, sest võrkpallurite ringkond pole suur ja tundsime varasemalt juba mõnda uut meeskonnakaaslast. Võrkpallurid on alati soojad ja positiivsed inimesed.
Siim: Peamiseks põhjuseks, miks Tartu tulin, on see, et tahtsin õppima asuda kehakultuuri erialal, mis pakkus mulle suurt huvi ja olen siiani väga rahul, et just selle eriala valisin. Kuna varasemalt olin suvel Tartus rannavõrkpalli laagrites palju viibinud, tundus Tartu just see õige valik.
Nagu juba varasemalt mainisin, olen nii palju koole ja klubisid vahetanud ja ka Tartusse minek oli minu jaoks suhteliselt kerge. Kindlasti mängis suurt rolli ka see, et tundsin ja olin kokku puutunud sealt meeskonnast juba kahe võrkpalluriga. Väike värin oli ikka esimesel kohtumisel sees, aga see läks kiiresti üle ja kõik võrkpallurid võtsid väga hästi omaks.
Kas jääte nüüd ainult Tartu saali või on võimalus teid Pärnu meeskonnas ka mängimas näha?
Märt: Eks seda näitab tulevik, tegelikult sooviksin minna välismaale mängima. Tagasi tulles pole miski välistatud, kuhu mängima satun.
Siim: Veel ei saa täpselt öelda, kas mind näeb veel Pärnu Võrkpalliklubis mängimas või mitte, eks seda näitab tulevik. Kindlasti näeb mind suvel mängimas Pärnu rannas, niisama sõpradega toksimas kui ka turniiridel mängimas, siis aga juba juba võidu peale. (Naerab)
Kas teil on teisi huvisid ja hobisid lisaks võrkpallile? Kelleks oleksite saanud, kui te ei oleks võrkpallurid?
Märt: Kodus meeldib väga pinksi mängida. Jalgpall on edasi südames, seda sai viis aastat mängida. Kergejõustikualadest meeldib väga kõrgust hüpata, vahel arvutimänge, discgolfi käime palju mängimas, aga võrkpallihooaja sees ei jõua eriti muuga tegeleda. Kui ma võrkpallur ei oleks, siis oleksin vast jalgpallur või praegusel hetkel peaksin juba kindlalt otsustama, mida ülikoolis õppida tahaksin. Ei olnud lihtne valida jalgpalli ja võrkpalli vahel.
Siim: Mina leidsin endale uue hobi eelmisel aastal, kui mulle kingiti jõuludeks discgolfi kettad. Talvel veel mängima ei ole jõudnud, kuid suvel saab vahel isegi kaks korda päevas sõpradega mängimas käia. Arvan, et kui ma ei oleks praegu võrkpallur, siis oleksin jalgpallur. Ütlen ausalt, et natuke igatsen siiani jalgpallitreeninguid ja mänge.Kui ma võrkpalliga ei tegeleks või üleüldse mingi spordialaga, siis keskenduksin kindlasti ainult koolile, vabal ajal oleksin sõpradega ilmselt palli toksimas, sest ilma selleta ma ei kujutaks endale elu ette. (Muigab)
Mis motiveerib teid treenima? Kui võrrelda Pärnut ja Tartut, kas on erinevusi ka treenimisel või on kõik samamoodi?
Märt: Motivatsioon on suur ja sellist asja ei ole, et ei viitsi trenni minna. Eriti kui võit on saavutatud, tahaks veel rohkem treenida. Kui koolist tuled, ei mõtle trennis, mis järgmiseks päevaks õppida on või et tähtis eksam on tulemas. Trennis unustad kõik, pea puhkab, saad teha seda, mis sulle meeldib. Treenerid on erinevad: erinev käekiri, erinevad harjutused, aga võrkpall on ikka võrkpall ja sellist suurt muutust ei ole.
Siim: Minu peamiseks motivaatoriks trenni tegemisel on hoida end vormis, olla tugev, lihastes ja võimekas. Kes siis ei tahaks suvel vormis olla, et ikka julgeks rannas ka särgi seljast võtta. (Naerab)
Treeningud Pärnus olid sarnased Tartus toimuvatele. Väga palju on sarnaseid harjutusi, mis treenerid on välja mõelnud. Peamiseks erinevuseks Pärnu ja Tartu vahel on see, et Tartus on kaks treenerit, võib öelda isegi, et kolm, sest vahepeal tundus, et Eesti parim libero Rait Rikberg õpetab mind rohkem, kui treener Andrei Ojamets, mis on väga hea muidugi. Tartus teevad treenerid noortega väga head tööd. Mõlemad, nii Andrei Ojamets kui ka Alar Rikberg, õpetavad noori väga palju.
Märt, kas Sind on võimalik ka rannas mängimas näha või ainult saalis?
Rannas mängin kindlasti, kui mul on selleks aega ja koondist pole. Professionaalsel tasemel tegelen ikkagi saalivõrkpalliga.
Siim, miks Sind nii vähe platsil näeb?
See on väga hea küsimus. Meeskonnas oli minu ehk nurgaründaja positsioonil kolm väga head mängijat, kes kõik on mänginud ja mängivad Eesti meeste koondises ning nendega on väga raske konkureerida. Kindlasti tahaksin saada rohkem mänguaega, aga selleks pean ennast tõestama ja trennides andma maksimumi. Küll minu võimalused veel tulevad! (Muigab)
Mis on teie lemmik soojendusharjutus?
Märt: Harjutuse hüüdnimi on „venelane“. Mõlemal väljakul on üks mängija terve platsi ulatuses. Pall tuleb vastu võtta ja üle võrgu mängida alt sööduga. Kui sööt on üle võrgu mängitud, tuleb sinu asemele uus mängija ja ise liigud rivi lõppu. Mäng on kiire.
Siim: Minu lemmik soojendusharjutus on jalgpalli mängimine.
Kes teid vaimselt enim toetab? Kas ainult vanemad või on selliseid sõpru-tuttavaid ka, kes elavad teile kaasa, vaatavad igat teie mängu ja on huvitatud teie tegemistest?
Märt: Kõige suuremad toetajad on ikka vanemad, kes ikka igal võimalikul moel väga-väga toetavad, samuti vanavanemad hoiavad end kursis, vaatavad mänge ja helistavad pidevalt, tundes huvi, kuidas meil läheb. Mõned sõpradest käivad ka mänge vaatamas ja annavad hiljem mängu kohta tagasisidet.
Siim: Kindlasti on suurimateks toetajataks meie vanemad, kes käivad absoluutselt igal mängul kohal ja olen kindel, et nad tuleksid ka siis meile kaasa elama, kui meil oleks võistlused teises maailma otsas. (Naerab) Ka vanavanemad vaatavad meie mänge interneti vahendusel ja kirjutavad peale igat mängu, mis me nende arust hästi ja halvasti tegime. (Muigab) Tean ka, et minu kaks kursusekaaslast käivad mänge, kus osalen, vaatamas ja kui mängu saan, elavad mulle täiel rinnal kaasa. Isegi siis, kui saalis on kõva lärm ja mina palli maha löön, kuulen, kuidas nad karjuvad: “Hästi Siim!”. (Naerab)
Mida lisaks võrkpallile veel hästi oskate? Näiteks süüa teha, oled hea võõrkeeltes, joonistamises, pildistamises? Kumb on teist parem kokk?
Märt: Jalgpall ja pinksi mängimine tulevad hästi välja. Mõlemad saame söögi valmistamisega hakkama, nälga ei jää. Üksi elame ja toimetame ära. Kindlad söögid on, mida vennaga koos teeme ja retsepti järgimisega saame ka hakkama, midagi keerulist ei tee. Mõnes arvutimängus olen ka osav, aga päris võistlustele ei läheks. (Naerab)
Siim: Tartus on meil Märdiga söögitegemise juures kaks varianti, kas me teeme kordamööda süüa või koos. Eelistan pigem kui süüa saan teha ikkagi üksinda, sest alati on oht, et Märt keerab mingi käki kokku. (Naerab) Võib öelda, et mina olen ikkagi parem kokk.
Mis oli sinu lapsepõlve lemmikmäng, mida sõpradega mängisid?
Märt: Ukakas, seda sai väga palju mängitud.
Siim: Minu lapsepõlve lemmikmäng on pepukas. Me mängisime seda igal vabal hetkel oma venna Märdi ja sugulase Keviniga. Mäletan, et iga kord, kui seda mängu mängisime, läks keegi nuttes minema, millegi pärast läksime alati tülli. Järgmisel päev leppisime muidugi ära ja sama mäng läks alati edasi. (Naerab)
Kas teil on mõnda lemmikut sööki, mida koju tulles emal valmistada palute või milline on toit, mis teile lapsepõlve meenutab?
Märt: Seapraad, jõuludel või sünnipäevadel saab seda alati.
Siim: Minu lemmiksöök oli lapsepõlves ja on ka siiani ema tehtud seapraad. Kuna käime suhteliselt harva maal, siis iga kord, kui koju jõuame, saame seda süüa. Me ei pea isegi paluma, et ema seda valmistaks, ta teab, et see on meie lemmik.
Kas teil oli lapsepõlves lisaks treenimisele aega ka muuga tegeleda või käisite ainult trennis ja sõpradeks olid vaid trennikaaslased?
Märt: Muidugi on sõprade hulgas ka palju koolikaaslasi ja trennikaaslasi jalgpalli trennist, enamasti muidugi võrkpallurid, see on tõsi. Aega jääb järjest vähemaks ja trennid võtavad enamuse vaba aja.
Siim: Kuna elame Pärnust 40 km kaugusel ja käisime kolmes erinevas trennis: jalgpall, võrkpall ja kergejõustik, siis vaba aega meil praktiliselt ei olnudki. Mingi hetk tuli aga valida, mis spordialaga jätkata tahame ja lõppude lõpuks valisime võrkpalli. Tänu sellele tekkis ka rohkem vaba aega, kuid mitte meeletult, sest elasime kaugel ja vaba aeg kulus autoga sõitmisele ja õppimisele.
Kas teil on peale trenne vaba aega? Kuidas te vaba aega sisustate?
Märt: Vaba aega on, aga siis peamiselt õpin, mängin arvutimänge või lähme sõpradega kinno, mängime discgolfi.
Siim: Peale trenne meil väga vaba aega ei ole. Trennid on nii hommikul kui ka õhtul ja vahepeal on kool. Peale hommikust trenni lähme otse kooli, peale kooli otse trenni ja peale õhtust trenni lähme koju õppima. Vaba aeg tekib siis, kui on niiöelda puhkepäev ja trenne ei ole, siis saab ka peale kooli vahelduseks midagi muud teha. Tavaliselt sisustame vaba aega sõpradega kinos või Playstationis fifat mängides.
Kumb on sinu jaoks tähtsam, kas karjäär või haridus?
Märt: Pean nende tähtsust suhteliselt võrdseks. Sport on minu jaoks praegusel hetkel veidi tähtsam, sest tahan välismaale mängima minna. Haridust on ka väga vaja, kui peaks midagi juhtuma või hiljem tulevikus.
Siim: Minu jaoks on haridus tähtsam.
Mis on sinu lemmik õppeaine? Kas olete kunagi spikerdanud? Kui jah, siis miks ja mida?
Märt: Praegu on minu lemmik õppeaine eesti keel, sest mul on väga hea õpetaja ja see tuleb hästi välja. Olen ikka spikerdanud, kui on olnud raske mäng ja ei ole aega olnud õppida, olen spikerdanud n-ö vähem olulisteks pidanud ainetes. Õppeainetes, kus eksamid on tulemas, ma spikerdanud ei ole.
Siim: Hetkel on minu lemmikaine ülikoolis ujumine. Ütlen ausalt, et olen spikerdamisega kaks korda vahele jäänud, sest lihtsalt ei viitsinud kodus õppida.
Fotod: erakogu
Teeme lugejate vahel ühe mängu ka!
Küsimus: Kuidas kutsutakse Siimu ja Märti Bigbank Tartu meeskonnas?
Palume vastused saata siim.tammearu@gmail.com või tammearumart21@gmail.com
Vastajate vahel loosime auhindu! Peaauhinnaks on Siimu ja Märdi Pärnu Võrkpalliklubi mängusärgid.
